Minu taust on sügavalt agrikultuurne. Juba lapsena veetsin ma oma pere põllulappidele lisaks päevi ka pool-kohustuslikus TPLis (töö- ja piinalaager, kui sa pole nõukaaja laps).
Ma võiksin teile peensusteni rääkida peedirohimise valust, ilma erilise võluta. Samuti kartuli meristeemtaimede istutamisest (just, taimede, mitte mugulate) ja varakevadisest idutamisest.
Aga ma ei räägi, sest see on tehnikaportaal ja seega ma räägin teile ratastraktoritest T-16, T-25A, “piruka” Mossest ja veoautost GAZ 51. Viimane võttis enne oma surma muuseas umbes 100 liitrit kütust sajale. Miks, ei osanud ka kogenumad “vasjad” öelda, maha igatahes ei tilkunud. Sest põllumees põline rikas?
18ndaks eluaastaks olin saanud omale austava töödejuhataja tiitli OÜ Torma Tuhlis kartulifarmis ja just eelmainitud neli sõidukit olid peamised, millega liiklesin. Lisaks aegajalt ka Lada 2101.
Mind ei motiveerinud mitte napoleonlik ihalus käsutada kümneid töölisi, sellest oli mul suva, vaid võimalus opereerida kogu selle tehnikaga. Palk ka muidugi. Tegelikult lubati rooli istuda juba palju varem, aga lepime kokku, et ainult suletud aladel ja põllul…
Olemasoleva tehnikaga kaeti ära tööliste vedu, agrotehnoloogilised sooritused tööfrondil ja kartulilogistika. Neli tonni kartulikotte GAZ 51 kastis ja mööda põldu esimese käiguga uhamine võib, aga ei tarvitse olla eelmainitud kütusekulu põhjuseks.
Põllul sõideti kõigega, millega vaja ja nii kiiresti kui vaja. Kilomeetrise (jah, oli ka selliseid aastaid) vao teise otsa asju korraldama minna jalgsi ei olnud reaalne. Mossele või Žigullile hääl sisse ja vagude vahel gaas põhja. Kive oli, kolinat oli, aga lõbus oli ka.
Kujutage nüüd ette, kui 18-aastasel töödejuhataja Tähepõllul oleks olnud Toyota Hilux. Kastikas, korraliku põhjakõrgusega ning röögatult võimsa mootoriga. Sel ajal oli iga välismaa auto röögatult võimas, seega mitte just väga raske tingimus, mida täita.
Tööst poleks midagi välja tulnud. Tublidel hooajatöölistel oleks jäänud üle vaid kartuliämbri otsas konutada ja suitsu teha, kuniks noorperemees on ennast või vähemalt paagi tühjaks rallinud. Suu laulab, kartul mädaneb…
Peale pikka nädalavahetust uue Hiluxiga on mul jätkuvalt veendumus, et kastika ostmine millekski muuks, kui päriselt praktilistel kaalutlustel, on veidike tobe. Ainuke andestatav põhjus on, et lihtsalt nii väga meeldib see keretüüp, siis võib ka osta.
Kui sul pole vaja sinna kasti visata surnud looma (põllu- või jahimees), kaheksa kotti tsementi ja segumasin (objektijuht), paar ruumi tormimurdu (metsamees) või kuulipildujat (sõjapealik), teed sa enda elu tarbetult raskeks.
Ilma kastikatteta versioon tähendab igapäevaselt seda, et sul puudub pagasiruum. Tahad minna linnast välja nelja sõbraga? Kõik hoiavad oma kotte süles või riskivad sellega, et need saavad kastis mustaks ja märjaks (Eesti kliima) või kaovad sootuks. Isegi pappkarbis õlut ei saa ju vihmaga kasti panna.
Kui sul on kastil kate, siis arvesta sellega, et tavaolekus sa ikkagi asju kastist nii kätte ei saa, et riided puhtaks jääks. Auto on lihtsalt niivõrd kõrge ja kast sügav ning pikk, et a) kas ronid kasti b) küünitad üle ääre, endal rind vastu autot nühkimas.
Mugavusest ei räägi me kummalgi juhul. Hoidku jumal, kui on veel olukord, kus tahaksid olla pikk, aga kasv ei luba. Siis lisandub veel enda kastiupitamise koomiline koreograafia.
Kui sul on selline madal kastikate, nagu proovisõidukil, siis ei mahu sulle sinna kõrgeid asju. Näiteks põder koos sarvedega. Täiskõrge kastikatte puhul on lugu aga nii, et kabiinipoolses otsas olevaid asju saab kätte ainult kasti ronides.
Saate aru, mida ma öelda püüan? Kui sul kastikat vaja ei ole, siis on see üks kohutavalt ebamugav ja tüütu viis elamiseks.
Kujutage ette, et ostate omale igapäevaseks linnas liikumiseks turvapuuri, korvistmete ja viiepunkti turvavööga rallika, millel tagumised uksed on kinni keevitatud. Iga jumala kord, kui poodi piima järgi sõidate, ronite sinna sisse, kinnitate end ja sõidate kõrvulukustava müra saatel lähimasse Rimisse. Ja mis veel hullem, rallit te kunagi sõitma ei lähegi.
Kui teil ikkagi on kastikat VAJA, eeltoodud või mõnel muul põhjusel, siis Toyota on Hiluxi tootmist nii kaua harjutanud ja legendiks muutunud, et nagunii on see teie valikus üks esimesi ja põhjusega.
Olen põllumeestega sel teemal suhelnud. Mitmedki unistavad “lõpubossist” ehk RAMist, räägivad, et mitmetonnist piimatsisterni veab ikka RAM jõudsamalt. Uuena maksab see kahjuks ikkagi pea poole rohkem, kui Hilux.
RAMi üle teeks ilmselt külarahvas nalja (kadedusest muidugi), aga Hiluxit kiidaks kui ausat töölooma. Sestap enamik konfigureerivad endale ikkagi Hiluxit ja ootavad, et viljahinnad lõpuks tõuseks.
Hind võimaldabki Toyotal ja teistel sama klassi tootjatel rahulikult hingata. Hiluxi hinnad algavad 28 000 euro juurest ja ka kõige kõvema varustusega versiooni üle 40 000 euro upitada on juba päris keeruline. RAM algab teiselpool 50 000 eurot ja kütab rahulikult 75 000 euroni välja.
Samas, päris-päris maastikule on Toyotaga palju julgem ja paslikum minna, kui läikiva ja kroomise RAMiga. Niisama lagedal põllul pole ju vahet, aga kui metsavahel läheb tee kitsamaks ja oksad kraabivad, siis Hiluxiga kriibib hinges tunnetuslikult nagu vähem. Erinevaid karme seiklusmatku tehakse ka miskipärast pigem jaapanlastega…
Kui sügavale mutta ma Hiluxit proovisõidul uputada proovisin? Mitte eriti, kuna ta ei uppunud, sest maa oli külmunud.
Pigem sõitsin kümneid kilomeetreid neid teid ja radu, mis tuleb sihtgrupil ette. Mets, põlluvahe, kinnisõidetud külavahed ja lahtilükkamata taluteed. Kohad, kus Hilux peaks iga päev elama. Võrdlusmomendiks oli kaasa tulnud ka uus Dacia Duster.
Lõppjäreldus oli see, et läbivuselt ei olnud Dusteril Hiluxiga võrreldes olulisi probleeme, aga oluline vahe tuli sisse mugavuses.
Jäine kruusatee, mille kate on treppi sõidetud (teate küll, selline tihe ristirööbastik), pani Dusteri kohutavalt tärisema. Hilux, ilmselt tänu suurematele ratastele ja massile, sõitis nii, et seda polnud tundagi.
Muidugi paneb suure auto vedrustus laugemate küngaste puhul auto rohkem õõtsuma kui väikse Dusteri, aga see on halb ainult nõrga kõhuga inimestele, sõidumugavust see oluliselt ei vähenda.
Samamoodi on uus Hilux täiesti adekvaatne auto pikemateks maanteesõitudeks. Müra on normaalne, mootor veab piisavalt ja juhitavust ei saa milleski süüdistada. Normaalne kulgemine, nagu ei olekski tööauto.
Siiski peab arvestama, et kui vaja teha kiiret möödasõitu, siis gaasi põhja löömine annab mõista, et tegu on maasturiga, mitte sõiduautoga. Mootor hakkab kõrge häälega röökima ja on aru saada, et selleks pole auto mõeldud.
Mida ma ei osanud Hiluxilt oodata, oli täiesti suvalise talveilmaga öösel kinni külmunud kütusepaagi luuk (või mingil põhjusel ta ei avanenud enne, kui 80 kilomeetrit oli sõidetud). Teine üllatus oli 2000 km sõitnud autol täiesti purunenud lukuga kastikaas.
See lihtsalt ei ole Toyota tase. Kas ma tahaks oma hüpoteetilisel retkel Kaug-Siberisse tegeleda külmunud paagiluugiga? Mitte eriti, sellepärast ma Toyota valisin.
Veel pani kulmu kergitama see, et miks on kõikide sõitjate pea kohale pandud ka tugevast plastist käepide, kui kõigil on võimalik ka enda ees olevast sangast kinni hoida? Ka tagaistujatel.
Probleem selles, et kui päriselt minna maastikule, kus auto kõigub, siis pikemad tüübid peksavad peaga vastu neid ülemisi sangu ja see on päris valus. Päriselt juhtunud asi.
Üks asi üllatas veel ja pigem positiivselt. See auto on hiiglaslik! Visuaalselt vähemalt. Juba 2004. aasta mudeliga liikus Hilux kompaktsete maasturite segmendist suuremasse, aga siiski oli ootamatu.
Sellele aitasid kaasa muidugi kasti paigutatud jämedad turvakaared ja külgedel asuvad astmelauad. Kui me mõtleme näiteks sellele Hiluxile, mille Top Gear kuulsaks tegi, siis on uue näol tegemist ikka monstrumiga. Selles mõttes ei pea RAMi ihalema, kui vaja naabrist suurem olla.
Kindel värk, et sellise Hiluxiga oleks põllumees-Tähepõld korraliku ikalduse põhjustanud, aga ilmselgelt oli juba siis mu tähtedesse kirjutatud pigem neli auto-, kui traktoriratast.
Kõik ei ole kindlasti sellised ja kui kastikat vaja, siis Hilux on väga hea kõikides asjades. Kõige totram oligi, et alt ei vedanud mitte moodne elektroonika, vaid asjad, mida on juba 50 aastat harjutatud, nagu kütusepaagi luuk ja kastilukk.
Rõhutan veel – hea on Hilux (ja üldse kastikas) ainult juhul, kui sa tead, mis piirangud kastiga kaasnevad. Sinna tõepoolest mahub väga palju lapsevankreid ja laste jalgrattaid, aga nende peale ja maha saamine on teine asi, seega “praktiline” pereauto see kindlasti ei ole.
Jah, osta,
kui sa tead täpselt, mis sa sellega peale hakkad. Igapäevased sõiduomadused on ootamatult head ja kangemad versioonid lausa mugavad. Ära osta, kui sul kastikat kindlasti vaja ei ole ja tahad niisama edev olla. Selliseid vigu, nagu autol esines, peaks Toyota iga hinna eest üritama tulevikus vältida. Seekord piirdume hoiatusega.
| Mootor | 2,4-liitrine turbodiisel |
|---|---|
| Võimsus | 150 hj |
| Pöördemoment | 400 Nm |
| Kiirendus 0-100 km/h | 12,75 s. |
| Kütusekulu | 7,8 liitrit 100 km kohta |
| Hind | al 29 560, proovisõidu auto al 38 000 eurot |
Populaarsed lood
Rubriiki toetab auto24 laen
Viimati lisatud
Sisuturundus
Populaarsed lood mujal Geeniuses
G tellijale
G tellijale
Pro tellijale
Igal reedel
Saadame sulle igal reedel uudiskirja, kuhu on valitud Autogeeniuse nädala parimad lood, mida saad nädalavahetusel rahulikult lugeda.
