Test

Kuidas ma Jeepiga sõitma läksin ja öö lumehanges veetsin

Jah, osta,

aga ainult siis, kui sa lubad ta metsikusse loodusse viia.

Ühel ilusal talvepäeval jõudis meie toimetusse proovisõiduks Jeep Compass. Linnamaastur, aga mitte selline tavaline linnaauto, millel on lihtsalt pisut kõrgem istekoht. Ei, 4,4-meetrine Compass on juba veidi pirakam masin.

Igapäevaseks kontori-kodu-supermarketi vaheliseks nühkimiseks on see selgelt liiga suur ja kohmakas (oodake, mida ma veel siis ütlen, kui Grand Cherokeega Tallinnas sõidan).

Ega Jeep Compass ise ei tahagi linnamaasturite seltskonnas olla, sest tema nimi on ju džiip.

Niisiis, tehtud-mõeldud: laadisin auto peale kaks sõpra koos paari kompsuga ja pöörasime auto üllatavas suunas. Sõitsime linnast välja!

“Kurat, kui hea mõte sul ikka see on,” vangutasid pead sõbrad, kes olid vist kõik selle aasta päevad nühkinud kontori-kodu-supermarketi vahet.

Tuleb öelda, et riigi ilmateenistus teeb oma tööd väga heal tasemel ja kohe, kui me Jeepiga maanteele saime, keerati juhtimiskeskusest sadu maksimumi peale.

Piibe maanteed kattis kohev lumekiht. Vahepeal sõitis vastu lumesahk, järel rodu vaikselt tudisevaid esiveolisi, aga ligi kilomeetri pärast polnud saha lahti lükatud rada teel enam näha.

Mina vaatasin Jeepi roolis seda värki sellise näoga:

Piibe maantee on üks tore maantee. Teatavasti on seal üks ilus lai lõik, mida saab vajadusel kasutada ka tagavara lennuväljana. Eelmisel aastal maandusidki seal mõned ameeriklaste A-10 ründelennukid. Tuli välja, et nende jaoks oli Piibe maantee veidi lühike ja üks lennuk sõitis lausa Kehra poole viitava liiklusmärgi maha. Kehra inimesed leidsid siiski kodutee üles.

Tuleb kiita teemeistreid, kes on vist 24 tundi valmis A-10neid Piibe maanteel vastu võtma, sest see lõik oli väga hästi lahti lükatud. Proovisime oma Jeepiga ka selle A-10 piloodi maandumist läbi mängida. Piibe maantee ei jäänud lühikeseks, saime pidama küll.

Meil vedas, et lõpuks ikka pidas

Aga, mis siis, kui ei oleks saanud? Mängisime, et täpselt nii juhtuski, ja pöörasime targalt tee kõrvale. Seal maandumisraja alguses, Kehra teeristi juures, on tee kõrval ruleerimisplats, mis oli paksu lume all. Juhtus veider lugu, et me ei saanudki seal pidama.

Kui aus olla, siis ega ma väga ei üritanud ka. Ja õigesti tegime. Tänu sellele sattusime Compassile väga sobivatesse tingimustesse ja harjutasime veerand tundi rasketes oludes ning lumes pidurdamist ja kiirendamist, ikka edasi ja tagasi. Vahepeal isegi külg ees natuke või palju. Imelik lugu jah.

Aga Compassi nelivedu oli super.

Veider tänav läbi tankipolügooni

Sõitsime siis edasi Aegviidu poole ja kohale jõudes hakkas juba pimenema. Ilm oli suusatamiseks lausa loodud ja läksime passima, kuidas Kõrvemaa suusarajal rahvas sporti teeb. Öine lumine mets oli imeilus, valgustatud ja sisse sõidetud suusarajad olid fantastilised. Seal suusatas täpselt null inimest ja oli veidi igav.

Pöörasime siis järgmisest ristmikust paremale ja avastasime end sealt, kus oli kunagi olnud kunagine Aegviidu tankipolügoon. Õues oli pime ja suusaradade valgustus siia enam ei paistnud. Aga öisest lumisest metsast avastasime enda ees ühed värsked rattajäljed, millest saime aru, et me pole teelt eksinud.

Rattajäljed tegid huvitavaid pöördeid, käisid küngastest üles-alla ja sõitsid kohati isegi kahe kitsa männi vahelt läbi. Keegi autos pakkus rumalalt, et äkki need on ATV-jäljed, aga saime kõik kohe aru, et kes siis heast peast tankipolügooni maastikul ATVga sõidab ja see on ikka selgelt tänav. Tänav, mis läheb lihtsalt läbi tankipolügooni.

Jeep Compass sõitis mööda seda tänavat täitsa muretult, isegi seal, kus tänav üsna järsult tõusis:

Lõpuks viiski tänav meid jälle suuremale teele ja vaatasime juba, et veidi hilja on ning võiks magama keerata. Nuputasime, et kus oleks kõige lähem koht magamiseks. Järsku ühel sõbral kärgatas: “Mäletate, kui me linnas autosse istusime, siis me ju panime autosse ka magamiskotid ja matkavarustuse?!?”

Tegime kohe Jeep Compassi tagaluugi lahti. Selle auto 438-liitrine pagasiruum on liiga väike, kui sinna sisse panna midagi veel peale portfelli ja poekottide. Seepärast olime pahviks löödud, et leidsime sealt oma kolm täisvarustuses matkakotti. Aga rohkem poleks sinna mahtunud ka midagi peale golfipalli.

Munakivide ringid

Õnneks märkasime tee ääres ka RMK silti. Oleme kõik teadlikud kodanikud ning hästi kursis, et RMK veab riigimetsa usina maharaiumise ja -müümise kõrval ka PR-kampaaniat nimega “Liigu looduses”, mis tähendab metsa putkade püstitamist. Lisaks on metsamajandamise kõrvalt jätkunud riigifirmal aega mitmes kohas üle Eesti asetada munakive ringikujulisse formatsiooni. Seda nimetatakse lõkkekohaks.

Kaardi järgi oli Kõrvemaal selliseid kohti palju, sõitsime läbi umbes 5, kuni leidsime Järvi järve ääres omale sobiva paiga. Öö oli kottpime, lund sadas üha juurde ja taskulambi valguses nägime munakivide formatsiooni. See vastas täpselt meie maitsele.

RMK oli sinna ettenägelikult püstitanud ka varjualuse lõkkepuude jaoks. Kiitsime RMKd, et hea varjualune ikka. Selle all ühtegi lõkkepuud siiski polnud. Sestap langetasime taskusaega kuivanud puutüvesid:

Meil õnnestus lõke süüdata. See ei põlenud nii hästi, et oleks sooja andnud, aga lõkkekohale langenud lumehelbed sulasid igatahes ära. Istusime veel veidi, arutasime maailmaprobleeme ja ökoloogilise katastroofi peatset saabumist ning panime üles telgid.

Kas ma ütlesin juba, et oli lumine? Täitsa mõnus on magada pehmel lumepadjal, sest kui külge keerad, siis mõnusalt krudiseb. No juhul kui sõna “mõnus” tähendab, et näpistav külm ei sega.

Hommikul avastasin, et öösel oli lund sadanud. Ühtlasi olin ühe oma saapa unustanud telgi ääre alt välja ja see oli lund täis. Teine saabas oli lihtsalt kõvaks külmunud. Sellegipoolest oli hurmav hommik:

Järgmisel hetkel tulid Järvi järvele kaks kalameest, kellele ütlesin “Tere hommikust!”. “Mis hommik see on,” naeris üks ja nad hakkasid jäässe auku puurima.

Kell oli 8 ja keetsime kohvi jaoks jääd.

See tõstis pisut tuju, aga lund sadas edasi.

Mis puutub Jeep Compassi, siis selle ühte kõige mõnusamat funktsiooni kasutasin siis. Külmetasin ise veel telgi juures, aga puldil vastavat nuppu kaks korda vajutades käivitus eemal parkiva Compassi mootor ja auto hakkas end soojendama, ühtlasi lülitas see sisse rooli- ja istmesoojendused. Olin nendest viimastest terve öö und näinud. Selline distantskäivitus töötab korraga kuni 15 minutit, samas ei lähe uksed lukust lahti, mistõttu pätid autoga ära sõita ei saa.

Võrdleksin seda Compassi distantskäivitust kasutusmugavuselt ja praktilisuselt Smart-IDga. Mõlematega tunned, et elu on ikka elamist väärt küll. Compassiga isegi rohkem, kui oled öösel lumehanges maganud.

Sõitsime vaikselt linna poole tagasi. Linnamaastur pidi koju tagasi pöörduma. Või oli see metsik mustang, mis sunniti jälle tsivilisatsiooni rüppe naasma?

Otsustasime selle hetke Linnamäe hüdroelektrijaama juures jäädvustada.

Jah, see oli üks meeldejääv sõit.

Nüüd usun, et see on Jeep Compassi vastu kuriteo sooritamine, kui selline auto osta ja teda linnast mitte välja viia. Selle pika käiguga, aga mitte liiga õõtsuv vedrustus peidab küll Tallinna tänavate konarused mugavalt ära, aga mustangiga ainult põllu kündmine on vägivald.

 

Jeep Compass 2.0 TD Limited

Mootor2,0-liitrine R4 diiselmootor
Võimsus125 kW / 170 hj
Pöördemoment350 Nm
Käigukast9-käiguline automaatkast
VeoskeemAWD (esivedu, mis lülitub läbilibisemise korral nelikveoks; lukustatav nelikvedu; lume, liiva ja muda režiim)
Tippkiirus196 km/h
0-100 km/h10,1 s
Keskmine kütusekulu6,6 l/100km (proovisõidu keskmine 8,24 l/100km)
Hindproovisõiduauto 32 400 eurot, baasmudel 24 400 eurot

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.