Test

Mercedes-Benz ja Volvo XC60: kas Saksa tehno suudab Skandinaavia disaini lüüa?

Fotod: Paula Johanna Adamson (Volvo) ja Tarmo Tähepõld (Mercedes-Benz)

Jah, osta,

sest need on kõrgema klassi linnamaasturite kõige mõistlikuma esindajad. Piisavalt, aga mitte liiga suured. Ilusad, aga mitte suurustlevad. Ja siis see disainide äärmuslikkus!

50 000 eurot – see on mõned aastad tagasi (minu enda poolt) teaduslikult välja arvutatud rahasumma, millest ülespoole minnes hakkab auto hind tõusma liialduste eest – (liigne) luksus, (tarbetu) võimsus või (ülehinnatud) logo.

Mitte, et odavamalt ei saaks ka väga head autot, saab kindlasti. Näiteks supervarustuses ja väga võimeka sportliku luukpära. Aga 50 000 euroni lisanduvad mõõdukal tasemel KÕIK olulised asjad nagu suurus, rahuldav võimsus, aktsepteeritav luksus ja korralik varustus. Sellisel autol on raske kuhugi näppu peale panna ja öelda, et midagi on puudu või vähe. Ma ütlen, see on peen teadus, võttis mul aastaid.

GLB on disainilt miniatuurne versioon hiiglaslikust GLS maasturist.

Mercedes-Benz GLB ja uuenenud Volvo XC60 kerghübriid asuvad mõlemad täpselt selle 50 000 piirimail. Vähemalt praeguses turuolukorras ja oma kauplemisoskusi kasutades. Ma ei usu, et ükski automüüja hetkel väga kindlalt oma hinnakirja hindadest kinni hoiab, tuleb lihtsalt väga enesekindlalt küsida.

On need kaks võrreldavad konkurendid üldse? Kas XC60 suurem ei ole? Mercedes on ju kallim tavaliselt? Kummalisel kombel jätab GLB tõesti visuaalselt väiksema mulje, kuniks sa need kõrvuti pargid. Volvoga sõitsin juba varem ära, aga Mercedese proovisõidu ajal õnnestus ühe samuti valge XC60 kõrvale end sättida ja nagu näha, vahet sisuliselt pole.

Mercedese kõrgem tagaosa võimaldab seitset istekohta.

Mercedesel on varuks üks tubli trump

Kuniks sa ei vaata varustuse nimekirja, sest sealt leiab ühe kõige suurema erinevuse ja plusspunkti Mercedese kasuks – GLB on võimalik tellida ka seitsmekohalisena.

Kui hästi kolmandasse istmeritta mahub? Ei tea, ilmselt mitte väga ja pigem ongi see mõeldud ainult lastele, nagu ikka selles klassis. Eestis ei ole hetkel ühtegi demo GLB’d, millel oleks seitset kohta selle väite kontrollimiseks ja see on kummaline.

Harva seda juhtub, aga need mustad kleebitud triibud valgele autole isegi sobivad, sest vähendab “külmkapilikust”.

Sama kindel, kui see 50 000 euro teadus, on ka see, et mitte kellelgi pole vaja seda olematu jalaruumiga ja pagasiruumi mahtu söövat kolmandat istmerida. Kuni selle hetkeni, kui seda vaja läheb.

Isegi, kui vaid kord või kaks aastas tekib vajadus võtta maale kaasa ka venna lapsed või viia sünnipäevale sinu põnnile lisaks ka viis klassikaaslast, juba on see seitse istekohta ära tasunud. Igal juhul tehke varustuse nimekirjas see linnuke ära, maksab ainult 1332 eurot. Hiljem tänate nii mind kui ennast.

Lastel on kolmandas reas ruumi piisavalt.

Oled sa rohkem ulme või hygge sõber?

Mõlema auto väga tugev külg on interjöör. Ma ise ei suuda siiani ära otsustada, kas Mercedese lahedalt kosmoselaevalik lahendus (tahtsin alguses kasutada iseloomustuseks “saksa techno”, aga see pole vist positiivne) või Volvo rahulik Skandinaavia luksuskorter.

Sellises salongis ei saa ju närviline ja kuri olla!

GLB on uuem auto, sellel on teravamad ja suuremad ekraanid, rohkem särtsu ja tehnoloogiat. Samas Volvo must-valge põhitooniga keskekraan ei pretendeerigi mingile visuaalsele vaatemängule, vaid mõjub rahustavalt. Juhti pole vaja segada, LED-tuled ja diskokera pole hygge.

Aga mõlemad on sellised, kus raske on midagigi negatiivset leida. Olulised fumktsioonid saab juhtida füüsiliste nuppudega (see on oluline!), materjalid on väga head, menüüd loogilised ja Mercedese puutepadja juhtimine ka täiesti intuitiivne. Niimoodi peabki preemiumklassis olema. Tunne, et mitte midagi pole valesti.

Mercedes on raudselt laste lemmik, aga pole vaja muretseda, seda saab ka välja lülitada.

Klikk-klikk-klikk…

Klikk on oluline! Mitte need interneti omad, vaid ühed teised. Seda, et arendus- ja turundusosakond on mõistnud tunnete olulisust, näitab näiteks Mercedese roolil asuv helitugevuse rattake.

Metalne tunnetus ja ülimalt nauditav “klikk-klikk-klikk” heli ratast keerates on väike ja täiesti kasutu lisa, aga kummaliselt meeldiv. Kui Mercedes panustas roolinupu helile nii palju tähelepanu, küllap see siis üks hea auto on…

Mercedese mõnusalt metalne ja kvaliteetne tunnetus.

Volvol on sarnane nupp parema käe juures keskkonsoolil, kus saab näiteks sõidurežiime valida. Samuti metalne, samuti mõnus katsuda. Väiksed, aga olulised detailid.

Mõlema auto salongid ongi võrdselt mõnusad, aga Mercedesel on ka siin üks pisike eelis. Nimelt ei pea Mercedese ekraani katsuma (aga võib) ja kasutada saab puuteplaati. See omakorda tähendab, et ekraan särab ja seda ei “kaunista” sõrmejäljed. Volvo on küll enda autoga kaasa pannud puhastuslapi, aga tihti sa ikka jaksad.

Püstine ekraan on korralik, aga kogub sõrmejälgi.

Piisavalt võimsad mootorid

Volvo suurimaks uuenduseks on uus kerghübriid mootor, mis peamiselt on mõeldud CO2 normide täitmiseks. Kütusekulu see otseselt ei mõjuta ja autonoomset elektrisõiduulatust ka ei anna. Lihvib tippe madalamaks, vähem kütust kulub kiirendamiseks. Väike evolutsioon, mitte revolutsioon. Vähemalt ei lubata ka pistikhübriidile omast ebareaalset keskmist kulu.

Võimsust on Volvol 250 hobujõudu, aga ta on ka 200 kg raskem ehk tühimass on täpselt 2 tonni. Mercedesel on natuke vähem, 225 hobust, aga tühimass täpselt 1,8 tonni.

Mõlemad on nelja silindriga kaheliitrised bensiinimootorid. Kui hing kisub ainult ja ainult bensiinimootorite suunas, siis Mercedese valikust ongi ainuke mõistlik versioon GLB 250, sest GLB 200 tuleb 1,3-liitrise mootoriga. Tühjalt 1800 kg kaaluvasse linnamaasturisse jääb see väikseks ja kütusekulu võitu ilmselt ei tule. Diislid on Mercedes ja Volvol kõik kaheliitrised.

Sõidurõõmuga ongi nii, et kuna autod on rasked, siis mõistlik vahemik sellises autoklassis jääbki 200-300 hobujõu vahele. Üle selle on ilmselgelt liiga palju, alla selle on võimalik, aga mõttetu. Kütust kulutad ikka sama palju, aga mingist rõõmust ei saa eriti rääkida.

Kallid juhiabid

Ainuke, mis mu “50 000 eurot” teooriasse mõrasid lööb, on turvalisust lisavad juhiabid. Neid peaks võtma loomulikult maksimaalselt palju, sest siis on maksimaalselt turvaline. Elementaarne on muidugi baasvarustuses olemas, aga aina peenemate asjade lisamine kergitab näiteks Mercedese hinda umbes 3000 euro võrra ja 50 000 säilitamiseks peab mujalt järgi andma hakkama.

Eks see on raske otsus. Ideaalis ei lähe sul enamikke neist kunagi vaja, aga kas sa tahaks sellega riskida? Piisab ühest korrast.

Mercedese puhul muidugi oli aktiivne sõiduraja hoidja ikka väga aktiivne. Esimest korda, kui üle joone kaldusin, tegi auto sellise äkkpidurduse, et kui keegi kohvi oleks joonud, siis koristamist oleks kõvasti tulnud. Liiga aktiivne pole hea, peaks keegi Mercedesele ütlema.

Kumb siis lõpuks?

Mõlemad on preemium-klassi linnamaasturid ja teenivad oma preemium-staatuse auga välja. Eri äärmuste stiilsus.

Mina valiksin Mercedese ja puhtalt selle tõttu, et mulle meeldib ulme, (mõõdukalt) leedtulesid ja seitsme istmekoha võimalus. Öösel sõites istuks nagu kosmoselaeva kokpitis. Seitse kohta on lihtsalt nii pagana praktiline lisavarustus. Läheksin lausa nii kaugele ja ütleks, et see on hetkel kõige tugevam mudel Mercedes-Benzi mudelivalikus üldse, võttes arvesse hinda ja seda, mida selle eest saab.

Volvo disain on üldse üks tugevamaid ja juba aastaid mu lemmik. See ilmselt ongi ka põhjus, miks täna võtaksin GLB. Visuaalselt on tegemist sama autoga juba alates 2015. aasta XC90 taassünnist. Kõik järgnevad Volvod said sama sisu. Viis aastat hiljem on disain jätkuvalt ajastukohane, aga üllatusi pole. Ilus Rootsi disain.

Mercedes-Benz GLB 250 4Matic ja Volvo XC60 B5

Üleskutse

Aita meil Autotundi teha ja saa kingituseks Geeniuse kraami

Toetan saadet Kuulan Autotundi

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.