Ma armastan sõita. Peale tööpäeva poodi, nädalavahetusel maale või puhkusel Horvaatiasse. Iga sõit on sündmus. Kui see teeb häält, liigub ja omab ideaalis paarisarvu rattaid, siis hakkab kehas midagi toimuma. Mäletate seda hetke varateismeeas, kus vastassugupool muutus “öäkist” ootamatult “oujeeks”? Sama asi.
Endorfiinid ja muud õnnehormoonid löövad jalaga ukse lahti alati, kui mootor käivitub. Väga vahet kusjuures pole, kas menüüs on väike linnaauto või ebamõistlikult kiire võidusõidumasin. Protsessid käivituvad igal juhul.
Leppisin Astra OPC-ga raske südamega
Sestap ei hakanud ma isegi detailidesse süvenema, kui tuli pakkumine veeta mõned päevad väikse Opel Adami elustiiliversiooniga Rocks või Opel Astra OPC nime kandva tänavaraketiga. Kuna kolleeg Hans Lõugasel on mingi värk väikeautodega, siis tema oli juba Adami endale broneerinud.