Manasin seepeale oma kõige suuremeelsema näo ette ja ütlesin, et pole viga, ma lepin siis Astraga. Lahke inimene nagu ma olen, alati ikka mõtlen teistele. Küll ma need kolm päeva 280-hobujõulise ja väga silmatorkava sportkupeega üle elan. Töö on töö.

Liiga vana, et proovisõita?

Eelmainitud põhjustel ei meenunud mulle kohe ka fakt, et Astra OPC lansseeriti juba aastal 2012 ning uue põlvkonna mudelist on netis vaid mõned kunstnike nägemused ja entusiastide ennustused. Autosse istudes hakkas reaalsus õlale koputama ning kogesin teatavat rännakut lähiajalukku, kus autosid käivitati võtmega, menüüsid juhiti nuppudega ning plastik oli kuningas.

See pani mind omakorda raskesse olukorda – pole ju mõtet kritiseerida asju, mis auto väljatuleku ajal olid täiesti iseenesest mõistetavad? Aga kuidas ma siis arvustust kirjutan?

Salongi tagasi ka ju ei sobi jalutada, võti letile panna ja öelda, et ei, mina küll selle vana panniga sõita ei taha. OPC märk oli protsessid kehas juba tööle pannud. Testime siis, kas “parim enne” on möödas või ei.

Esimese korraga ei tulnud välja

Opel Performance Centre (OPC) on nüüdseks juba 20 aastat tegelenud Opeli sõiduautode kiiremaks muutmisega. Peamiselt Vectrad, Astrad ja Corsad, aga hobujõududest ei pääsenud ka näiteks Zafira ja Meriva mahtuniversaalid. Autod nägid küll efektsed välja oma Ardeni nimelise sinise värvi ja suurte ratastega, aga oma klassi liidritele nad erilist ohtu ei kujutanud.

Üks asi on vedavatele esiratastele palju jõudu rakendada, aga teine asi on sellega ka midagi pädevat korda saata. Kõik ei tulnud kohe väga hästi välja, aga Opel ei andnud alla. Ja õigesti tegi.

Astra J-generatsiooni OPC versioon valmistas konkurentidele juba korralikku peavalu. 280 hobujõudu, piiratud libisemisega diferentsiaal ning aktiivvedrustus moodustavad hästi toimiva kombinatsiooni, mis viskab auto mitte enam teelt välja vaid “nullist sajani” kuue sekundiga.

Lahti suudeti saada alajuhitavusest, mis võimsate esiveoliste puhul on sageli esmaseks mureks. Kurvis gaasi andes peavad esirattad tegema kahte asja korraga – pöörama ja vedama. Vanad tehnoloogiad võimaldasid keskenduda vaid ühele neist.

Kas OPC või Sport nupp?

Leppisin iseendaga kohe kokku, et see test tuleb ainult sõidupõhine ja tehnoloogiat näpin minimaalselt. Natuke nõutuks tegid siiski armatuurlaual kaks nuppu, ühel kirjas “OPC” ja teisel “Sport”. Kumb on ägedam? Kiire kõne esindusse tõi selguse – äkilisem on ikka OPC nupp. Vajutamise järel läks näidikute taustavalgus läks punaseks – ilmselgelt hea märk.

Ootamatuks üllatuseks oli väga lühike esimene käik, mis tähendas, et lasin kohe esimesel kiirendusel amatöörlikult pöörded piirajasse. Asi. mida mul varem pole ette tulnud, aga juhtus neil päevil veel mitu korda. Seega peab hea stardi saamiseks olema valmis kohe kiirelt käike vahetama.

Nagu piltidelt näha, siis Astra OPC ei ole just tagasihoidliku välimusega, isegi kui võtta ilma kollaste aktsentideta värvilahendus. Madal katusejoon, 20-tollised veljed ja tagaspoiler annavad aimu, et siin on potentsiaalselt tegu päris kõva kärbsega.

Inkognito kulgemist ei võimalda ka väga mahlakas hääl. Õnneks suudab auto oma olemusele ja välimusele vastavalt ka käituda: 100 proovisõidukilomeetrit kinnitasid, et tõepoolest on võimalik lauges kurvis gaas põhja vajutada ilma, et see sind teelt välja rebiks.

Ma targu jätsin sisse kõik juhiabisüsteemid, seega ei löönud ka rattad üheski stardis tühja. Julgen eeldada, et ringrajal oleks tegemist väga lõbusa sõiduvahendiga.

Küll aga tuleb tähelepanelik olla otse sõitmisel kiirendamisega – laiad rehvid, tee pikirööpad ja asi mida inglise keeles nimetatakse “torque steering” (ratastele rakenduv suur pöördemoment, mis tekitab tahtmatut suunamuutust) nõuab väga tugevat haaret ja raudset närvi. Ebasobival asjade kokkulangemisel võib auto ise rooli endale sobivasse suunda pöörata.

Astra OPC väga efektsed istmed pakuvad head tuge ja seda tänu elektriliselt reguleeritavatele külje ja istmepatjadele. Näiteks sama põlvkonna Ford Focus ST sportistmed seda võimalust ei pakkunud ja nendesse mahtusin mina, võrdlemisi õhuke inimene, täpselt ära. Kuidas väheke laiemate õlgadega juhid ennast seal tundma pidid, ei kujuta ettegi.

Ka pereinimene on inimene

Kuna ma leppisin kokku, et vanusest tingitud asju ma kritiseerima ei hakka, siis saangi tuua välja ühe ja kõige suurema puuduse. Opel pakub Astra OPCd ainult kaheukselise kupeena.

Mitmed konkurendid on ammu jõudnud arusaamale, et ka pereinime tahaks mõnikord prügi välja viimise või jooksma mineku vabanduse varjus teha hoopis ühe tunnise sõidusessiooni ilma, et keegi nõuaks pissipeatust või teataks, et tal on süda paha.

Sestap on enamikel aastaid juba mudelivalikus rajud luukpärad, tänapäeval ka universaalid. Loodame, et see viga järgmise Astra OPC põlvkonnaga parandatakse.

Õnneks pole asi väga traagiline ja kui just lastetoolidega ei pea majandama, siis autos ruumi on mõnusalt ja isegi pagasiruum on täiesti arvestatava mahutavusega.

Kütusekulu? Normaalne. Või tahate numbreid? Pardaarvuti näitas viimase 3500 km kuluks 10,4 liitrit sajale.

Astra OPC on nagu spordiveteran maratonistardis

Geeniuse ostusoovitus tuleb lähtudes järgnevast: Astra OPC on nagu sportlane, kes ilmub starti mitu hooaega vanas dressis, jalanõudel pole kriipsugi neooni, spordikell loeb pulssi aga ei logi seda pilve koos ajulainete, abikaasa meeleolu ja öise unega ning nanotehnoloogilise energiageeli asemel on kõhus taldrikutäis kaerahelbeputru ja kaasas pudel vett.

Ometigi läbib ta distantsi ilma mingi pingutuseta ja nii mõnelgi etapil muheleb ta poodiumi ülemisel astmel sel ajal, kui teised oma tulemust Endomondo kaudu Facebooki jagavad.

Astra OPC on väga hea kähkusõidu auto, mille peamine fookus on kiire sõit. Sobib ideaalselt ringrajale ja konkurentide skalpe koguma. Ta ei üritagi kõike teha ning olla samas ka ülimalt mugav ja luksuslik.

Ostab see, kes teab täpselt, mis tal vaja on. Kuna tegemist on vana mudeliga, siis on tõenäoliselt kauplemisruumi hinna osas ja miks mitte vaadata ka järelturule. Aga arvestage sellega: kogu tehnoloogia osa on võrdlemisi vana ning nuppuderägastik keskkonsoolil on tänapäeva mõistes harjumatu.

Jah, osta,

Astra OPC on väga heade sõiduomadustega korralik auto. Punkt. Kui see on sulle kõige olulisem, siis osta. Tehnoloogia ja materjalide mõttes natuke vananenud. Kuna tegemist on peagi tootmisest maha mineva mudeliga, siis võiks olla lootust soodsatele hindadele.

Opel Astra GTC OPC