Esmalt üks aus ülestunnistus – Opelitel on minu südames eriline koht. Meie pere esimene “välismaa” auto oli 1994. aasta Opel Vectra, mis oli ostes sõitnud tühised 90 000 kilomeetrit ja nägi üldiselt väga peen välja. Samasse perioodi mahtus ka minu lubadeomanikuks saamine ning keskkooli lõpp.
See tähendas aga, et oli vaja sõpradega päikeseloojangusse ratsutada, väga põhjalikult, väga kaugele. Tegime seda terve nädala, sõitsime kolme autoga Eestis maha tuhandeid kilomeetreid ja nautisime saabunud vabadust. Mina ja mu Vektor. Just nüüd, mõned nädalad tagasi lõppes selle Vectra maine tee vanametalli kokkuostus, odomeetril 490 000 kilomeetrit, kere läbinisti roostest puretud aga viimase hetkeni sõiduvõimeline.
Seetõttu olen ma kuulnud ka KÕIKI Opeli-nalju. Kui arvate, et on mõni, mida ma kindlasti ei tea, olge head, kirjutage kommentaaridesse. Salajas olen ma kogu aeg oodanud, et Opel saavutaks Eesti turul uue hingamise. Kehva kvaliteedi legend, aga samas mitte odavauto hind on Opelit hoidnud kummalises varjuriigis, kus autosid on liikluspildis näha, aga ühtegi staarmudelit pole tulnud, hoolimata erinevatest Aasta Auto nominatsioonidest ja võitudest.