Esimene asi, mida ma tavaliselt uues autos teen, on telefoni ühendamine meediasüsteemiga ning pardaarvuti nullimine. Ja siit tuli esimene hoop – kangesti jääb mulje, et Opeli pimedates laosoppides on veel mingi kogus ekraanikomplekte sellest ajast, kui astuti esimesi arglikke samme puutetundlikkuse ja muu meedia toomisega tavaautodesse ja kuri ökonoomikaosakond käskis need jäägid Zafirades ära kasutada.

Tuim ja halvastireageeriv ekraan, täiesti ebaloogiline kasutajakogemus ning kolmepäevase kasutamise järel jätkuvalt mitte-toimiv raadio.

Telefoni ühendamine peaks olema tänapäeval sama lihtne nagu turvavöö kinnitamine – auto, see on telefon, telefon, see on auto – nüüd kallistage. Zafiras oli mul esimese viie minuti järel tunne, et antud mudelil üldse polegi Bluetooth ühendust või oli progejal raskekujuline pohmell.

Asja ei lihtsustanud ka vajadus iga puudutust ülimalt täpselt ja tugevalt sihtida. Tuletan meelde – tegin seda seisvas autos. Ma võiks seda hädaldamist veel pikalt jätkata, aga asja uba on lihtne – kui sa oled tehnofiil, siis Zafira puhul tuleb oodata kuniks laojäägid lõppevad ning hakatakse kaasaegseid ekraane kasutama. Raadiot iseloomustab aga hästi see video:

Nüüd siis mootor. Ma kahjuks ei ole saanud kogu mootorivalikut testida, kuid proovisõiduki 134 hobujõuline diiselmootor vajas iga vähegi kiirust nõudva liigutuse jaoks käigu vähemalt 1-2 astet madalamaks vahetamist. Tuli ette ka selliseid hetki, kus isegi esimese käiguga kohalt võttes ei saanud turbo kohe aru, mis temalt tahetakse. 6. käiguga 100 km/h pealt gaasi põhja vajutades juhtus täpselt mitte midagi.

Möödapääsmatu võrdlus muruniidukiga

Ei, ma ei räägi siin, et võrreldes BMW M3-ga pole minekut ollagi. Minekut polnud ka võrreldes keskmise lapsevankri või muruniitjaga. Seega kindlasti võtke midagi mootorivaliku ülemisest otsast, hinnavahed pole õnneks väga suured.

Kas kõik ongi nii halb? Ei. Oleme jõudnud madalaimasse punkti ja siit läheb ainult ülesmäge. Tohutu esiklaasi ning panoraamkatuse koosmõjul jätab Zafira salong avara ja helge mulje. Istmed, ka keskmises reas, liiguvad erinevates suundades ja osavalt kombineerides mahub isegi kolmandasse ritta istuma. Täiskasvanu küll vaid lühikeseks sõiduks.

Kõrvalepõikena üks asi, mis pole üldse ainult Zafiraga seotud aga see teema sobib ka siin ette võtta: hele tekstiilsisu – miks või kuidas? Olgu, lääneeurooplane vahetab kaks korda päevas riideid, kõnniteed on söömiskõlbulikud, taevast sajab Eviani vett ja sõiduteid katab pehme sametvaip.

Aga kohv? Šokolaad? Hamburgerikaste? Kuidas on võimalik elada heleda sisuga autos nii, et see ei oleks peagi ebameeldivalt laiguline? Rääkimata Eestist, kus ka Tallinna kesklinnas on võimalik mudaseks saada. Müstika. Aga seda küsimust saab õnneks varustust valides vältida.

Külgtuul teelt ei lükka

Kui mootorit mitte arvestada, siis on Zafiraga sõita eelduspäraselt mõnus. Nähtavus on hea, auto püsib kindlalt teel ning isegi külgtuul ei teinud liiga. Kõikvõimalikud teeliigid suutis vedrustus ära tasandada ning rohkem on ühelt mahtuniversaalilt ka raske tahta.

Zafira on praktiline, selles pole kahtlust. Asju mahub siia palju. Proovisõidu autol oli lisavarustusena panipaikade süsteem keskkonsoolis, mis oli tõeline “matrjoška” – käetoe sees panipaik, tuge tahapoole lükates avanes topsihoidjate paar, neid omakorda ära lükates paljastus luuk, mille all oli omakorda vähemalt kahte leivapätsi mahutav kast. Lihtne on muidugi need leivad sinna unustadagi.

Kui proovisõit, siis põhjalik, sestap kasutasin mahtuniversaali ühte väga olulist võimalust – minihotelli. Istmeridade allaklappimisel moodustus tasane pind ning istmevahede tasandamiseks oli lausa eraldi piisavalt paks ja volditav kate kaasas.

Tekkis pind, mis võimaldas kahel normaalpikkuses täiskasvanul magada tervistav 8-tunnine uni. On ikka mõnus ärgata, kui saad panoraamkatuselt kardina eest libistada ning nautida päikest männilatvades. Ilma sääskedeta. Konditsioneeritud õhuga, kui vaja peaks olema. Telgis seda luksust juba ei ole.

Pika nädalavahetuse lõpuks oli kütusekulu 6,0 liitrit saja kilomeetri kohta ja see on täiesti okei tulemus. Zafira kõige odavam versioon algab 19 455 eurost ja kalleima baashind on 27 500 eurot.  Väga soodne võrreldes näiteks Ford S-Maxi või ka Citroen C4 Grand Picassoga. Proovisõidus olnud auto versioon maksab ilma lisavarustuseta 25 800 eurot. Linnukesed varustuse nimekirjas viisid hinna aga peaaegu 33 000 euroni.

Zafira on ilus ja praktiline mahtuniversaal ning kindlasti ongi inimesi, kelle jaoks kogu see meediasüsteem või dünaamika on täiesti teisejärguline. Nendele sobib see auto hästi. Soodne baashind on ju väga tugev argument.

“Ei” hinnang Geeniuse poolt tuleneb sellest, et 2017. aastal ei tohiks üle 30 000 euro maksev auto nii keskpärast meediasüsteemi omada ning vähemalt proovisõidu auto järgi otsustades tuleks mootoriarenduses Opelil kõvasti järelaitamistunde võtta. Õpetaja Lauri juhised Tootsile, et kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool, automaailmas kahjuks ei päde.

Ei, ära osta,

Kui sinus on natukenegi tehnofiili, siis Zafirat on raske soovitada. Vananenud multimeediasüsteem ning nõrk mootor varjutasid muidu praktilist ja ilusat autot.

Opel Zafira 1,6 CDTI EcoTec Innovation