Käisin hiljuti Instrutecil ja jooksin seal kokku mitme inimesega, kellega jäin autode teemal juttu puhuma. Esiti vestlesin ühe Härraga, kellega ühel hetkel jõudsime järgmise sõnavahetuseni.
Härra: “Autod on ju lihtsad – seni, kuni tal on neli ratast, rool ja sõidab, siis pole ju vahet, millega tegu!”
Mina: *peale kohmetut vaikusmomenti* “No eks see ikka pisut oleneb sellest, mis sulle oluline on…”
Härra: “No mis saab veel oluline olla?”
Mina: “Osade inimeste jaoks on oluline, et läheks veidi atsakamalt edasi ja..”
Härra: “Kõik, millel pole roheline numbrimärk, lähevad ju 90-kilomeetrise tunnikiiruseni, muu pole ju oluline…?”
Nii lihtne ongi?
Korraks võttis mõtlema, et kas ongi nii lihtne. Ometi olin ma veidi enne seda veetnud aega BMW seitsmenda seeria uuendatud versiooniga ja virisesin, et isegi massaažiistmeid pole.
Pärast vestluse lõppu lonkisin nõutult ringi ja tundsin ennast nende massuistmete pärast tsuti pahasti, kuni sattusin Teise Härra otsa ja pidasin maha järgmise vestluse.