Paula Johanna Adamson ja Volkswagen T-Roc: Ka kõige vaiksem eestlane tahab aeg-ajalt rääkida

Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.

Ehkki ma pole kunagi linnamaasturitega suhestuda osanud, on kindel, et tõstetud kliirens ja kõrgem isteasend tekitavad inimestes endiselt elevust.

Mu vanaemagi, kes kunagi ise autot roolinud ei ole, üritab mind tihtilugu veenda, et need “džiibi tüüpi autod” on ikka vahvad ja oleks aeg maadligi kupee millegi veidi massiivsema vastu vahetada.

Ma ei kipu eriti vedu võtma, aga tuleb tunnistada, et aeg-ajalt leian end ikka linnamaasturite poole kiikamast ja üritan endale õigustada, miks ma pereauto kasuks peaksin otsustama. Ja isegi kui ma lõpuks otsustaksin, siis mis teeks ühe poolpiduse maasturi teistest paremaks?

Nelikvedu vaid tippversioonil

Volkswagen T-Roc on tore näide sellest vaheilmast, mille poole autotööstus agaralt pürib. See on tõstetud versioon Golfist, sellele on raske vastu vaielda.

Testiautol oli tegu kõige võimsam R4 ottomootoriga – 140 kW, 2,0 TSI 4Motion. Esivedu abistavate tagarataste funktsioon (nelikvedu) tuleb kaasa üksnes kaheliitriste mootoritega, mis annavad aimu sellest, et T-Roc tegelikult ei üritagi vastu astuda päris maasturitele.

Ta on tõupuhas näide linnamaasturist ja ilmselt on loodudki pigem linnateedele jääma.

Mitte sellepärast, et ta maastikul otseselt jänni jääks – tõstetud kliirens annab võimaluse jõuda päris mitme suvekodu hoovini rohkem kui tavakõrguses auto seda ilmselt suudaks.

Enamikel sellistel juhtudel ei tuntagi puudu otseselt nelikveost, vaid justnimelt kliirensist. Sellega tuleb T-Roc edukalt toime.

Ühe asja pealt on kokku hoitud

Mis puudub sõitjate- ja pagasiruumi avarusse, siis ka selle koha pealt ei pea T-Roc liialt palju pingutama, kuna margisiseselt on ka kogukamaid mudeleid ette näidata ja tema ülesanne on linnamaasturina edukalt täidetud – mahutab pere vajadusel kenasti ja sõbralikult, igasuguse üleliigse ruumita.

Põhjus, miks ta peaks jääma linnateedele, peitub sootuks mujal. T-Roci koostekvaliteet jätab paljuski soovida. Juba linnas sõites on mõista, et tegu on väga valju autoga – sõitjateruumi kostub hulgaliselt rohkem müra kui kõrvale meeldiv kuulata oleks.

Isegi eestlane tahab mõnikord rääkida

Selle vastu aitab hästi helisüsteem, mis on T-Rocil võrdlemisi asjalik. Küll aga muutub salongi kostuv rehvi- ja maanteemüra probleemiks, kui võtta ette pikem maanteesõit kellegagi koos.

Vaikuses istuda on ebamugav, sest kahiseb. Rääkida on veidi raske, sest hääl tahab tõstmist, et mitte taustmüra sisse ära kaduda.

Valjult muusikat kuulata ju võiks, aga Tallinnast Pärnusse on päris pikk maa ja isegi eestlaslikult vaiksel inimesel leidub sellise teekonna peale üht-teist, mida öelda tahaks.

Kokkuhoiust koostekvaliteedist saab aimu, kui siin-seal veidi koputustehnikat harrastada. Polstrid on kõike muud kui pehmed ja natuke ikka nagiseb ka.

Kes on harjunud sõidu ajal küünarnukki ukse käetoele toetama, peab ilmselt mõne uue asendiga lagedale tulema…

Vähem saksa tõsidust

Küll aga on T-Roci puhul nähtud tublisti vaeva, et sellelt tähelepanu kõrvale juhtida. Salongikujundusse on toodud hulgaliselt lustakaid ja erksaid värve, mis väljenduvad nii istmetel, iluliistudel kui ka armatuuril ja keskkonsoolis.

Muidugi ka LED-ribad, mis salongiatmosfääri veelgi meeleolukamaks muudavad.

Puuteekraan keskkonsoolis töötab üle ootuste hästi ja ei näe sugugi kehv välja. Loomulikult CarPlay ja Androdi Auto ning T-Roc saab tublisti hakkama ka rajahoidmise ja teiste levinumate juhiabifunktsioonidega.

Ehkki salongis on üritatud puudujääke siluda tähelepanu koondavate nüanssidega, siis väljast on T-Roc tunduvalt malbem ja väljapeetum kui nii mõnigi teine sama klassi auto.

Erinevalt näiteks Toyota C-HR-ist või Nissan Qashqaist puuduvad tal karjuvad kerejooned ning jääb pigem mulje, et T-Roc ei ürita lüüa enneolematute süvendite ega kantidega, vaid eelkõige lihtsusega.

Hind on argument

Tulles tagasi selle juurde, et kui ma peaksin otsustama, milline linnamaastur on parem ja miks, tuleb tõdeda, et omas klassis kipuvad nad väikeste eranditega küllaltki samale pulgale jääma. Lõpuks taandub kõik margi- ja disainieelistustele, mis on teadupärast meeletult subjektiivsed.

Mis puutub hinda, siis testiauto hind ulatus 33 000 euro kanti. Kaldun aga arvama, et T-Roc täidab oma eesmärki ka siis, kui jätta valimata kõige võimsam mudel. Sellisel juhul jääb ta teiste omalaadsetega vägagi taskukohasesse hinnaklassi.

Volkswageni ja linnamaasturifänn on oma valiku nagunii juba teinud aga seda tasuks kaaluda ka neil, kel margieelistus puudub.

Fotod: Paula Johanna Adamson

Jah, osta,

Kui sa näed temas palavalt armastatud Golfi suuremat venda, aga ei oota temalt midagi enamat.

Volkswagen T-Roc

Mootor2-liitrine bensiin, turbo
Käigukast7-käiguline automaat (DSG), nelikvedu
Võimsus190 hobujõudu
Pöördemoment320 Nm
Tippkiirus216 km/h
Kiirendus 0-100 km/h7,2 sekundit
Kütusekulu6,7 liitrit
Kaal
Hindproovisõiduautol 33 000 eurot, baashind alates 18 344 eurot

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal reedel

Telli Autogeeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal reedel uudiskirja, kuhu on valitud Autogeeniuse nädala parimad lood, mida saad nädalavahetusel rahulikult lugeda.