Küll aga tunneb uustulnuka juba kaugelt ära “neerude” järgi, mis sellel mudelil on peapeale pööratud, muutes esiosa palju võõramaks, ent mõjudes omamoodi agressiivselt. Ühtlasi on Hofmeister kinki kõrvale paigutatud BMW embleem, mida võis viimati näha 1970ndate kupeemudelitel.

Detailid, mis rõhuvad X2 püüdlustele sarnaneda kupeedele, jätkuvad ka sõidu ajal. Tegu on linnamaasturi kohta küllaltki järsu iseloomuga tegelasega, kes meenutab tõepoolest paljuski mu enda 2003. aasta kupeed. Aga ei ole ma kindel, kas see on tingimata positiivne nähtus.

Proovisõit sattus päevale, mil maha oli sadanud üks viimastest paksematest lumekihtidest ja siin-seal oli sõiduteede rööbaste keskel veel karget lobjakat, mis häälekalt end vastu auto põhja pekstes pidevalt meelde tuletas. Jah, mu kupee puhul on täpselt niisamuti, ent linnamaasturi laadsest autost poleks ma seda osanud ega tahtnud karta.

Proovisõiduks kasutatud auto näol oli tegu nelikveolise 2,5-liitrise diiselmootoriga, mille jõuallikast on välja võlutud 170 kilovatti. Nelikvedu käib antud mudeliga kaasas hetkel justnimelt diiselmootoritega ning muudel juhtudel on tegu esiveoliste tegelastega.

Sisust rääkides tuleb tõdeda, et X2 interjöör sarnaneb kõigi samaealiste BMW-de sõiduruumile ning igale vähegi seda marki austavale inimesele on see kodune, meeldiv ning kasutajasõbralik.

Ainus asi, mille üle ma nuriseda tahaks, on käigukang. Kui X2 juba püüdleb niivõrd innukalt sportlikkuse poole, oleks ta väärinud veidi enamat…

Juhitavuse poolest on tegu tarmuka parketimaasturiga, mis ei jää nõudlikumal maastikul tingimata hätta, ent mis on iseloomu poolest äkilisem ja agaram, kui ühelt linnamaasturilt oodata võiks.

Kurve võtab see jässakama auto kohta vägagi aplalt, edasi astub meeldivalt kiiresti ning rooli tunnetab samuti filigraanselt. Mitte et kogu see sportlikkus tingimata halb omadus oleks, ent raske on ette kujutada kedagi, kes näeks kõnealuses autos ideaalset kombinatsiooni sellest, mida ta elult alati oodanud on.

Need nõuded, mis panevad ühe juhi vaatama justnimelt X2 suunas, peaks endas hõlmama ilmselt tavapärasest rohkem ruumikust ning kliirensit, mis stereotüüpselt sobib näiteks perele, kellele juhtumisi meeldib oma vaba aega sisustada kohtades, mille ligipääsetavus on pisut kehvem keskmisest uuselamurajoonist.

Teisalt peaks sellist stereotüüpi täiendama ka näiteks pereisa soov oma linnamaasturiga aeg-ajalt ringrajal rooli väänamas käia.

Kui need kaks vajadust koos ei eksisteeri, ei suuda ma kahjuks õigustada X2 25d baasmudeli eest küsitavat 46 000 eurost hinda.

Tasub mainida, et erinevate lisadega kasvavad hinnad nii või naa päris mitu neljakohalist pügalat. Näiteks maksab prooviauto peal silma paitav M sportpakett suisa 6660 eurot. Sinna juurde sobis hästi ka perforeeritud nahkpolster, mis lisab hinnale veel 1410 eurot ja nii edasi…

Sarnasesse hinnaklassi platseeruvad veel 3. seeria GT (330d 190kw – baashind 52 800 €) ning 3. seeria Touring mudel (330d 190kw – baashind 51 700 €), mis oleks ringrajal samaväärselt võõrad vaatepildid, ent peaks ka pere viisakalt ja sõbralikult ära mahutama.

Ainsaks päästvaks ettekäändeks oleks siinkohal tavapärane maasturimõõtu autode entusiasm, ent olgem ausad – parim vabandus, miks endale X2 soetada, peitub eelkõige selles, et edaspidi paistab su bemmiarmastus ilmekalt välja ka siis, kui keegi peaks su autot silmitsema külgvaates!

Ei, ära osta,

X2 ei ole halb auto, aga selle ostmiseks on liiga vähe õigustusi. Isegi BMW enda valikus on paremaid variante.

BMW X2 xDrive25d