Mitmeid kordi olen sellest Evoque’ist müügipildid teinud ning näinud pealt kõiki neid kordi, kui ta peaaegu ära antakse, et enam ealeski uuesti ei peaks nägema. Aga alles on ta tänaseni. Ja mitte selle pärast, et keegi teda osta ei tahaks, vaid peamiselt siiski seetõttu, et ta on väga hea auto.

Mu ema ütleb selle kohta umbes nii, et see auto võlub sind esinduses ära, tuleb koos tasuta pesude ja muu roosamannaga, ent kohe kui sa temaga natuke aega sõitnud oled, saab sellest Ameerika mägede jada (loe: arvukas esinduse külastuste jada).

Sellest hoolimata ei saa sa öelda, et sa enam ei taha või et sulle see auto ei meeldi, sest nendel hetkedel, kui ta parasjagu esinduses pole, on ta kõige parem ja ilusam ja toredam auto üldse!

Kõik Evoque omanikud, kes end selles lõigus ära tundsid, võivad nüüd ühteaegu ahastada ja rõõmust hõisata, sest lõpuks on turul Evoque’ile üks tore konkurent – uus Evoque!

Disain töötas, seega muuta pole vaja

Eelmise mudeli langev sabajoon ning jässakad pillarid mõjusid juhi vaateväljale laastavalt. Uuel mudelil on sabajoon endiselt langev ja piilarid samuti tummised, tõtt-öelda teab ilmselt igaüks, kes uut mudelit esmakordselt näeb, et tegu on Evoque’iga, sest suures plaanis on nad siiski meeletult sarnased.

See ei ole tingimata halb asi, vaid pigem on asi selles, et eelmise Evoque’i disain lõi laineid ja seda muuta polnud mõtet. Uuel mudelil on lahendus vaateväljale leitud hoopis katusel paikneva haiuime sisse paigaldatud kaamera abil, mis muudab salongi tahavaatepeegli digitaalseks abimeheks.

Kellel üldse on 21. sajandil vaja autost välja näha?

Kaamera toob edukalt nähtavale ka pimedasse nurka kaduva liikluse. Lisaks tahavaatekaamerale, mille saab hõlpsasti tavapeegliks lülitada, on uus Evoque varustatud pimenurgaanduritega, mis lisaks ohutule reavahetusele assisteerivad ka pargitud auto uste avamisel ning hoiatavad, kui lähenemas on teine sõiduk või jalgrattur.

Ukselingid on asendunud futuristlikumatega, mis lukustamisel soliidselt kere sisse liuglevad ning ma ei oska kommenteerida nende mõju aerodünaamilisest aspektist, küll aga saan rõõmustada eelmise Evoque’i omanikke sellega, et enam ei pea lingilt ära lennanud plastikust lukukatet pärast automaatpesulas käimist taga otsimas käima.

Tuledest on kadunud ümarad laternad, mis on asendunud Velarilike voolujooneliste kiisusilmadega ning üleüldine disainijoon on palju voolavam ja sujuvam.

Esialgu võõrastasin kõige rohkem uue mudeli tagaosa, mis tundus kõrgusesse väljavenitatud ning külgedelt liiga kokku pressitud. Testi lõpuks olin sellega aga nii ära harjunud, et nagu kiuste tunduvad vanad nüüd natuke töntsid ja lapikud.

Ekraanid, kõikjal on ekraanid

Mis puutub südamesse, siis mootorivalik piirdub erinevate kaheliitristega, millest kõige kiirem P300 variant saavtab 100 km/h 6,6 sekundiga. Käigukast on endiselt 9-käiguline automaat, aga kuuldavasti uus ning asisem, vähendades loodetavasti tunduvalt neid kordi, kui käigukastiprobleemid esindusse tarkvarauuendusi tegema viisid.

Käigukasti assisteeriv hokilitrit meenutav jublakas on asendatud tõsisema kangiga, seega võivad kergemalt hingata kõik need juhid, kellel eelmises Evoque’is sõidu ajal peopesa kuhugi toetada polnud. Kõik, mis käigukangi ümbrusesse jääb, on samuti uus. Nimelt on lõviosa pindu kaetud nüüdseks ekraanidega.

Uues Evoque’is on nupud pigem tabuteema ning suurem osa lüliteid-liugureid on koondatud arvukatesse ekraanidesse, mis katavad pea kogu armatuuri keskosa ning jätkuvad rooli taga. Kokku on neid kolm ja kui neist peaks väheks jääma, saab juurde võtta veel ka heads up display!

Rool nagu mängukonsooli pult

Füüsilised nupud on puutetundlikega asendunud ka roolirattal, meenutades kahte rooli külge rakestatud mängukonsoolipulti. Ekraanid on muidugi puhtalt maitse asi, aga lõputud näpujäljed ja endiselt uimane reageerimiskiirus on tõsiasjad, mis uue mudeliga kaasas käivad.

Muus osas on sisu endiselt sarnane eelmisele. Ta ei ole liiga ruumikas, see tähendab, et ruumi üle just hõisata ei saa, aga samas ei saa selle üle eriti kurta ka, sest kõik mahub ära. Nii reisijate mõttes kui ka kohvrite-kottide ja muu tarviliku mõttes.

Ühesõnaga võib öelda, et kui ekraanid välja arvata, on uus Evoque vanadele omanikele äravahetamiseni kodune. Üleüldine interjöörilahendus on samuti luksuslikule parketimaasturile omaselt esteetiliselt viisakas ja paitab silma.

Roolimine on esialgu harjumatu, tuletades väga tugevalt meelde, et sinu roolipöörete ja reaalsete rataste keeramise vahel on üüratu hulk digitaalset maagiat. Küll aga harjub sellega kiiresti ära. Muus osas on sõit meeldivalt vaikne ning üldplaanis täpselt selline, nagu üks potentsiaalne kõrgema istumisasendiga linnamaasturi potentsiaalne klient ootaks – draamavaba.

Aga kas kabrioletti ka saab?

Küll aga tuleb tõdeda, et uue Evoque’i põhjuseks ei olnud ainuüksi olla parem versioon juba turul olnud heast. Üks suur osa mudeliuuendusest, on selle hübriidivalmidus.

Üldjoontes on mudeliuuendus väga hästi välja kukkunud ning on tore, et Evoque’i tõeline olemus emmelembelise linnamaasturina on selgelt säilinud ning vanast heast on saanud uus ja veel parem.

Ühtlasi on meil hea meel tõdeda, et kabriolett- ja kupee-Evoque on nüüdseks minevik! Loodetavasti. Seda, kas uus Evoque aitab oma nime päästa ja tõestab, et see suhe ei pea olema nii tormiline ja kirglik, peab näitama aeg. Vigadest ju võiks olla õpitud.

Aga kellele Evoque vähegi juba on meeldima hakanud, on kindlasti valmis talle veel üle võimaluse andma! Kasvõi 200 000 kilomeetrit järjest. Kui see pole armastus, siis mis on?

Jah, osta,

sest kõik rohked uuendused annavad lootust, et ka silmale mittenähtav on eelmisest parem. Kogemusi nüüd ju peaks olema. Või on see jälle Evoque'i võime meid sinisilmseteks võluda? Või kas see on üldse oluline, sest ta on nii tore...

Range Rover Evoque P250 Hybrid AWD