Peeter Koppel: appi, ärge keerake AC/DC-d vaiksemaks!

Jah, osta,

kui sul on paar normaalset autot olemas, sulle meeldib AC/DC ja tätoveeringutega tüdrukute tähelepanu.

Alustuseks tuleb paar asja selgeks teha. Ma nimelt ei ole lihtsa iseloomuga ja tore inimene. Minu ainus vabandus on, et ma tean seda ja vähemalt aeg-ajalt proovin paremini. Seda erinevalt uuema aja nn lumehelbekestest, kelle arvates on iga nende ülimast isekusest tuleneva isiksuse puudujäägi mainimine ajaloo suurim solvang – ning selgelt antisotsiaalne käitumine enamasti lihtsalt “väike isiksuse eripära.”

Kui mitte olla lihtsa iseloomuga ja tore, siis tähendab see muuhulgas seda, et paljud asjad ei meeldi. Kohe kirglikult ja üldse ei meeldi. Näiteks kassid. Ja ameerika autod! No ei meeldi! Tagatipuks ei suuda ma ka seedida sellist bändi nagu AC/DC.

Jah, loomulikult on mingeid erandeid. Kassidest teen erandi raamatukangelasele Peemotile. Carmenile teen ka. AC/DC puhul olen valmis tegema teatud minimaalseid mööndusi ajastu osas, mil bänd tegutses oma esimese lauljaga. USA autode osas olen siiani skeptiline, sest senised kogemused on (paari erandiga) tekitanud umbes sarnaseid emotsioone, kui keegi lubatud sisefilee asemel sirge näoga leiges õlis leotatud sandaali serveerib.

Kõigel on põhjus

Loomulikult on igal kirglikul arvamusel mingi taust. Kui ma olin nii 7 aastat vana, siis leidis üks kass, et ta võiks mind rünnata. Edasine skepsis peaks seega olema mõistetav. Kui ma olin juba veidi (palju!) suurem, siis õnnestus kokku puutuda Pontiac Firebirdiga. Jah, just sellisega, mis enamusel minu põlvkonna poisslastel silmad põlema paneb. K.I.T.T. ju! See auto oli kohutav. Vist nii viieliitrisest mootorist suudeti välja venitada ainult üüratu kütusekulu, nn plekid ei pidanudki ilmselt “otse” jooksma ning sellele inimesele tahaks kohe tõsisemalt otsa vaadata, kes leidis, et selline „hääästipeehmeee“ plüüž-sisu mingilgi tasandil aktsepteeritav on. Lisame siia tarretis-pidurid ja Tulilinnu jaoks totaalseks müstikaks osutunud kurvid ning kuvand USA autodest oligi vaat-et eluks ajaks loodud.

Miks ma sellest kõigest kirjutan? Aga sellepärast, et käesoleva loo tegelikus peakangelases saavad ühel või teisel moel need mulle mitte meeldivad nähtused justkui kokku.

Kassi nimega ameerika auto, mis juba käivitades teeb häält, nagu oleks keskeakriisis vaevlev naabrimees oma liiga võimsa stereo kõige valemal hetkel pannud peale AC/DC loo Dirty Deeds Done Dirt Cheap! (Ma ei tee nalja – mootor päriselt laulab käivitades midagi, mis on kangesti selle loo moodi).

Dodge Challenger Hellcat. Põrgukass. Auto, mis oli juba sündides legendaarne, sest on aiste vahele pakkinud üle 700 hobuse ning on selle juures kordades odavam kui teised ja palju eksootilisemad sama võimsad agregaadid. Muskelauto. Otse sõitmise auto, mille peale teeb korralik snoob sarnast nägu kui siis, kui ta näeb maitselageduse kvintessentsi ehk aiapäkapikku. (Muide aiapäkapikk muutub pumppüssi abil kenasti ja efektselt tolmupilveks.)

Hõljuva madratsi tunnet polegi

Põrgukassi puhul kulus enamuse eelarvamuste põrmustamiseks umbes pool tundi. Sõitma hakates on aru saada, et sellele “ameeriklasele” on seekord vähemalt korralik automaatkast peale pandud. Seega selles osas polegi kõige hullem. Kiirendamine paigalt – huvitaval kombel tundub umbes viiendal katsel veidi “vallatu saba” täiesti kontrollitavana. Isegi etteaimatavana. Käänulisel teel käitub Põrgukass selgelt isegi väga palju paremini, kui muskelautolt eales ootaks. Ameerikalikku hõljuva madratsi tunnet, mille liikumissuunale rooli mõju ainult kaudne ja minimaalne on, pole kusagil. Samas rooli tuleb tõepoolest keerata ning linnaliikluses läheb see ilmselt trennina arvesse.

Jah, juhtimisel saab aru, et Põrgukassi nina on raske – 700+ hobust kaalubki päris palju. Aeglaselt sõites annab Põrgukass teada, et meie teeolud on sellised, nagu nad teatavasti on. Mingist mugavusest pole juttugi, kuid juba jala asetamine gaasipedaali lähedusse annab mõista, kuivõrd lihtne on selle auto jaoks suvalise kiiruse saavutamine. Ülelaadimise vingumine tekitab lennuki tunde, kuid erinevalt mõnest muust muskelautost on arusaam selge – õhkutõusmise oht puudub.

Põrgukassiga on iga sõit sündmus. Väikesed poisid näitavad pöialt, keskeakriisis meesterahvad rusikat, kui Põrgukass majade vahel AC/DC-d laulab. Ema aga küsib “miks peab üks auto nii võimas olema?” ning peab nõustuma vastustega “sellepärast, et see on võimalik.”

Põrgukass ei ole ei lihtsa iseloomuga ega tore. Põrgukass ei ole ka mitte mingis kontekstis hea auto selles mõttes nagu on hea auto näiteks 911 või M2. Küll aga täidab ta ideaalselt oma funktsiooni – olla vali, ülbe, kole, macho ja võimas. Täpselt nagu AC/DC, mis ei saa ega peagi olema kunagi Pink Floyd ning mida lihtsalt ei ole võimalik vaikselt kuulata.

Jah, osta,

kui sul on paar normaalset autot olemas, sulle meeldib AC/DC ja tätoveeringutega tüdrukute tähelepanu.

Dodge Challenger SRT Hellcat

Mootor6166 cm3, ülelaadimisega V8, bensiin
Võimsus707 hj / 527 kW
Pöördemoment881 Nm
Kiirendus0-100 km/h 3,6 sek
Tippkiirus325 km/h
Kaal2027 kg