Peeter Koppel ja Citroen C4 Cactus: Ma tahaks seda autot vihata

Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
Foto: Kalle Veesaar

Kõigepealt tuli kunagi väga hea ettepanek Autogeeniusesse aeg-ajalt midagi kirjutada. Ettepanekuga kaasnes vihje, et teha võiks ka proovisõite.

Loomulikult olin ma nõus, sest põnev ju – mokaotsast andsin kohe ka teada, et samas mingite igavate autodega ma väga sõita ei viitsiks, sest olgem ausad – neist ei ole ka midagi kirjutada. Ja ma tõesti ei viitsi ka! Ma olen laisk ja mugav.

Lisaks on elu jooksul juba sõidetud igasuguste agregaatidega ning mõni neist on jätnud nii kustumatu mulje, et ilma otsese hädaolukorrata mõne sellise rooli enam ei istuks.

Elektriauto MiaFoto: JLPC, Wikipedia

Kõige kohutavama elamuse on seni pakkunud prantsuse päritolu elektriline ratastel rohkem küll külmkappi meenutav autolaadne toode nimega Mia. Tänaseks on see konkreetne autofirma minuteada oma huilgamise lõpetanud. Õnneks.

Samuti ongi mul uskumatult raske talitseda oma ükskõiksust mõne uue esiveolise masstoote suhtes, mis on küll objektiivselt täitsa hea ja praktiline, kuid tekitab sarnase tunde nagu keskpärane sööklatoit – või õigemini ei tekitagi mingit tunnet. Mida sa sellise kohta kirjutad?

Ma ei ole veel isiksusena küps

Foto: Citroen

Ma tunnen ka inimesi, kelle jaoks söömine ongi vaid ja ainult energiavarude täiendamine ning auto abivahend punktist A punkti B jõudmiseks.

Nad lihtsalt eksisteerivad kõrgemates sfäärides kui mina, kes siiani otsib emotsiooni. Ma pole veel isiksusena kuigi küps. Antagu mulle andeks. Meeste suhe täiskasvanuks saamisega on komplitseeritud ka laiemalt.

Tase läks väga kõrgeks

See minu pidev emotsiooni otsimine tõi ka kaasa selle, et Autogeeniusesse kirjutades sai tippu jõutud üpris kiiresti – ei, mitte imeliste kirjatükkide pärast, sest need võiksid alati olla hulga paremad, vaid seetõttu, et istumise alla sattusid tõeliselt ägedad autod.

Foto: Citroen

Alfa Romeo Stelvio QV, Maserati Levante, Lamborghini Urus. Kolm ja pool sekundit sajani ning paarisajatuhandene hind – no problem! Sõitsin ja arvasin. Mis nii viga?

Kui endal inspiratsiooni väheseks jäi, tegin ematesti – olgem ausad, siirad hüüatused stiilis: “miks auto peab selline mölakas olema” ja “see on maja hinda väärt küll” olid kohati suureks abiks. Vähemalt inspiratsiooniks.

Koppel tuleb maapeale tagasi tuua

Nüüd aga anti mulle prooviks prantsuse auto. Kontrasti pärast. Mõistliku hinnaga. Et kontakt reaalsusega säiliks.

Olgu alustuseks öeldud, et minu ainsad positiivsed emotsioonid sõnapaariga “prantsuse auto” on seotud selliste sõnadega, mis paljudele ilmselt täiesti uued on – Delahaye ja Voisin.

Foto: Citroen

Kunagi oli emotsioon päris positiivne ka vaadates seda, kuidas B-rühma Peugeot 205 rallis puhta töö tegi. See tundus uskumatult äge, kui televiisorprillidega tüse ahelsuitsetaja ühe käega sundimatult rooli hoides kangelaseks tõusis.

Oma osa oli elamuses ka muidugi selles, et see kõik toimus ajal, kui perre saabus värviteleviisor. Noorem lugeja ärgu imestagu, kuid aastal 1985 oli nii värviteleviisor kui ka fakt, et pahade kapitalistide kahte kanalit sai värviliselt näha, omaette tase.

Samasugune tase, kui see, et bussiga sõideti linna teise otsa, et näha parkivat Mazdat. Välismaa auto! Teadmine, et tavaline 205 on “lihtsalt auto” saabus mõnevõrra hiljem.

Istmetel on tavapärasest paksem polster, et mugavust lisadaFoto: Citroen

Veelgi enam – isiklikud kokkupuuted prantsuse autodega olid takkajärgi vaadates pigem kõrge meelelahutusliku väärtusega, sest jäid põgusateks.

Igapäevane kooselu neljarattalise sõbraga, kes pakub üllatusi sarnases koguses vana Alfa Romeoga miinus muidugi stiil ja sõidumõnu, jäi õnneks ära.

Julge disain on kadunud

Aga nüüd siis Citroen C4 Cactus? Kunagi öeldi mainitud mudeli esimest prototüüpi nähes “oo” ja “aa”, sest disain oli julge ning küljel asusid plastikpaneelid, mis pidid takistama nende tüütute mõlkide tekkimist, mis kaubanduskeskuste parklas ikka ja alati tekkima kipuvad. Fjuutšer!

Foto: Citroen

Värskel Cactusel on see detail andnud ruumi tavalisusele. Kaktusel on okkad eemaldatud! Järele on jäänud lihtsalt ratastel vesivoodi, mis viib su lihtsalt ühest kohast teise.

Ma tahaks seda autot vihata

Maailmas on väga palju halvemaid autosid. On ka paremaid. Siledavõitu kaktus on aga lihtsalt tavaline.

Ma tahaks teda vihata, sest siis oleks midagi kirja panna. Oleks emotsioon. Praegu seda ei ole.

On pehmelt talitsematu ükskõiksus. On lopergune rool, kaks ekraani ja ohtralt plastikut. On hea manööverdatavus ja tunnetatav kergus.

Foto: Citroen

On auto inimesele, kes ühendab oma nutitelefoni infotainment-süsteemi ekraaniga ning mõtleb sõites kõrgemaid mõtteid, kui sõidumõnust saadav primitiivne tunne.

Ei, ära osta,

Ei, ära osta, kui sa just ise prantslane ei ole. Tegelikult ma ei usu, et kui sa juba siin oled ja seda lugu loed, et sa siis sellist autot ostma läheks.

Citroen C4 Cactus Puretech 110 AT

Mootor1,2-liitrine R3, bensiin, automaatkast
Võimsus110 hj
Pöördemoment205 Nm
Kiirendus 0-100 km/h10,9 s
Keskmine kütusekulu5,3 l/100 km
Hindalates 14 900 eurot (baashind), proovisõidu auto hind al. 17 600 eurot

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal reedel

Telli Autogeeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal reedel uudiskirja, kuhu on valitud Autogeeniuse nädala parimad lood, mida saad nädalavahetusel rahulikult lugeda.