Test

Peeter Koppel ja Mercedes-AMG GT 63 Coupé: Appi! See on täielik elajas!

Lubage tutvustada - Elajas Fotod: Paula Johanna Adamson

Jah, osta,

kui sa kaalud S-klassi või CLS-i kurjemaid versioone, siis parem ära kaalu. Osta hoopis see elajas. Miks? Sest sa saad korraliku paugutaja, kuhu mahub ära neli inimest. Lisaks ei aja keegi su autot mitte kunagi ka taksoga sassi. Mitte kunagi! Ja, kui ostad, siis vali autole ka mingi ergas värv. Neoonroheline! Tibukollane! Taevasinine pärlmutter!

„Koppel, millal sa endale normaalse auto ostad?“ Nii käratas eriti kalliste kingadega käre advokaadipreili, kui pidi järjekordselt minu isikliku kupee tagumisele istmele ronimiseks akrobaatilisi harjutusi sooritama.

„Kui vähem uksi on, kas siis on odavam ka?“ Nii küsis end advokaadipreili kõrvale istuma vaikselt istuma sättinud rahvusvahelise kaliibriga tehnoloogiaettevõtte juht – preili, keda muidu naiivsuses küll süüdistada ei saa. Küll aga aeg-ajalt oluliste küsimuste tõstatamises!

Ainult end ilma igasuguste ebamugavusteta esiistmele sättinud tähtsa organisatsiooni direktriss vaatas mulle uste arvu ja auto hinna suhte kohta käinud küsimuse järel tekkinud kandva pausi ajal paljutähenduslikult otsa ja hakkas ohjeldamatult naerma.

“Nende autodega meelitad ainult grillkanu”

Tema naerulaginaga tulid kaasa kõik autos olnud. Pärast naeru hajumist sain ma aru – mul on vaja autot, millel oleks neli ust!

Ikkagi neli ust

Kui ma järgmisel päeval tööl köögis kohvi jõin, teatas mulle juhuslikult kenast pereemast kolleeg, et: „Tead, kui sa tahad veel naise võtta, pead sa oma auto välja vahetama! Need kupeed sul saadavad valesid signaale!“

„Aga ma ei taha Volvot osta“, jonnisin ma vastu. „Ise tead,“ ütles ta ja ütles paljutähenduslikult: „Nende pleikari autodega meelitad sa ainult grillkanu!“

Järgnes palav diskussioon teemal, kus mina väitsin, et ma ei ole mingi „pleikar“ ega taha ka tegemist teha ühegi vastassoost olevusega, kes oma romantiliste partnerite üle otsustab nende auto järgi.

Neli ust on teatud märk ealisest küpsusest

Igatahes sain ma aru, et vähegi tõsiseltvõetavate potentsiaalsete kaaslaste puhul on auto neli ust kui mitte otsustav faktor, siis vähemalt signaal sellest, et selle konkreetse sõiduriista omanik on teismeeast enam-vähem üle saanud. Ma sain juba teist korda aru, et mul on neljaukselist autot vist ikka väga vaja.

Tiib on paigas ja kuhugi keresse nupuvajutusega ei kao

Aga samas ma ei tahtnud mitte midagi sellist, millega enam lõbus ei oleks. Või mis enam cool ei oleks. Seega soetasin endale, ja pange nüüd tähele, neljaukselise versiooni neljaukselise sedaani kaheukselisest versioonist. Jah, tegelikult ka.  Lugege uuesti, kui segaseks jäi.

Kupeelik esteetiline kena välimus jäi alles. Cool-olek vist ka, sest seda autot nähes teatas see eriti kalliste kingadega preili advokaat, et tal on ka sellist vaja. Ostiski!

Ehk, kui enne seda olin ma end tabanud mõttelt, et mis imeloomadele need neljaukselised „kupeed“ ikkagi on, siis üllatuslik vastus oligi, et minusugustele! Ja kohalikele käredatele advokaadipreilidele ilmselt ka.

Tavaliste Mercedestega seda juba segi ei aja

Ka rikastel on vaja nelja ust

Siit jõuame aga selleni, et kui juba on minusuguseid, kuid selgelt mõnevõrra paremate majanduslike võimalustega tegelasi, siis ka neile tuleb midagi pakkuda. Kui seni on seda nišši kenasti täitnud ühed teised Stuttgartist tulevad neljarattalised sõbrad, siis nüüd võib samast kandist pärit tähelogoga tootja öelda julgelt, et „Meie ka!“

Nimelt on nüüd olemas (veel üks) miski, mida võib pidada üpriski ehtsaks neljaukseliseks ja neljakohaliseks sportautoks. Nimelt on Daimler AG turundusvõlurid katsetamas taas sellega, et mis saaks siis, kui AMG-st proovida peaaegu omaette brändi teha ning teha selle juures autosid, mis ei ole igavad.

Vähe on autosid, mis hallina nii head välja näevad

Olgem ausad, vahepeal vorpis Daimler AG teha autosid, mille suhtes oma ükskõiksuse talitsemine oli keerulisevõitu. Aga mitte enam!

Insenerid on täielikult aru kaotanud

Neljaukseline (!) grand tourer röögatab paigalt nagu progressiivne noor, kui talle kaabuga meeste pilti näidata. Ei mingit väikestki kandvat dramaatilist pausi enne seda, kui turbo(d) oma tööd tegema hakkab. Ainult toores jõud, mida võiks omaseks pidada pigem täielikult aru kaotanud inseneride poolt kokku pandud muskelautole.

Ainult et üdini euroopalik vedrustus ja nelikvedu suudavad selle toore jõu ka sellisel viisil asfaldile aplikeerida, et paaritonnine ja viiemeetrine elajas ei tundu üldse ei suure ega kohmakana.

Vaadake tähelepanelikult, mis on asfaldile kirjutatud

Kui neli ratast juhivad, tundub see seksikas koletis juhi seisukohalt päris nunnu ja ilusti ohjeldatav. Juhiabide väljalülitamisel on võimalik kogeda aga reaalset hirmu, sest vaatamata tehnika viimasele sõnale on alles veidike hirmuäratava analoogauto hõngu.

Juhiabide nupp võiks rohkem peidus olla

Igasuguste kontrollide välja lülitamise nupp peaks olema veidi raskemini kättesaadav ning tähistatud näiteks kirjakesega „widowmaker.“ Aga tühja sellest – see elajas on absurdselt kiire ning mahedalt mõnusa juhitavusega.

Lisaks igapäevaselt kasutatav! Vähemalt selline mulje jäi küll, kui sõidurežiimiks oli „Comfort“ ning armatuuril näitas sinine ikoonike seda, et kaheksast silindrist on rahulikumaks kulgemiseks pooled välja lülitaud.

Nupud, kust saab juhiabisid vähemaks võtta, on liiga lihtsasti kättesaadavad

Tundub ju täitsa täiuslik paugupill? Vast päris täiuslik siiski mitte. Hinnalipiku osas saab alati norida, kuid seda ei saa niikuinii võrrelda absoluutskaalal, vaid ikka konkurentidega. Selles osas võib pigem öelda „täitsa okei.“

Ka tahetakse kangesti norida välimusega – olevat kole ja agressiivne. Kallid inimesed, kui selliste tehniliste andmetega ja sellist häält tegev auto oleks nunnu ja ilus, siis ta oma selgelt „toksiliselt maskuliinsele“ sihtgrupile ei meeldiks. Seda nimetatakse „turunduseks.“ Vaadake Wikipediast järgi. Või googeldage.

Silma järgi mahuks sinna kaks kartulikotti

Interjöör on suudetud aga tänapäeva mersudele omaselt teha vägagi kena ja kvaliteetne. Mitte kuskil pole ühtegi silma riivavat komponenti. Noh, tühi lülitikoht – ikka juhtub, kui auto päris täisvarustuses ei ole.

Ventilaatoriavadega on Mercedes viimasel ajal kõvasti vaeva näinud ja need on kesksed disainielemendid ka teistes mudelites

Sportautole kohaselt on olemas ka „käigukang“, kuigi selle asukoha osas võib teatud küsimusi tekkida. Esialgu peab paremat kätt ikka üpriski taha liigutama, kuid ka sellega harjub. Igatahes parem lahendus, kui roolisamba külge tekitatud kangikesekene, millega tahaks pigem suunatuld vilgutada, kui käiku sisse lükata.

Pagasiruumi suurus näis ka talutavana, kuigi pealelaadimiskünnis (sellise sõna mõtlesin just välja!) on kõrgevõitu. Samas vaevalt peab selle auto ostja muretsema selle pärast, kuidas täpselt vanaema juurest kartulid ära tuua? Samas silma järgi kaks kotti kartuleid mahuks ära küll.

Kõik, mis on popp, ei tarvitse olla mõistlik

Küll aga on mersu insenerid läinud väga õiget teed millegagi, mille kontekstis mõnel teisel tootjal on veel pikem tee minna. Nimelt on puutetundlike ekraanide autodesse toppimine ikkagi päris vaimupime tegevus. Seda enam, et ekraanil toimuvat ei suudeta korralikult toimima panna.

Ekraanid on kvaliteetsed ja kuvada saab olulisi asju, näiteks tahhomeetri seierit

Sõidu ajal sõrmega täpselt õige puutekoha taga ajamine on tüütu ja kaasliiklejate ohtlik. Ma kahtlustan, et iga vähegi oidu omav autotootja liigub „tuutepundlikest“ ekraanidest veidi eemale, sest see, et miski on popp, ei tähenda veel seda, et see oleks mõistlik või ergonoomiline.

Igatahes mersumeestele täispunktid! Sellel on menüüde juhtimiseks ketas ja nupud, ekraani näppimisel pole mitte ainult mõtet, vaid see ekraan ka ei reageeri sellele.

Täispunktid lähevad veel ka ekraanidest kombineeritud näidikuteplokile. Kui igale poole ekraanide toppimine on tüütu moeröögatus, siis siin veidi futu-auto puhul on see asjakohane. Lisaks saab minusugune fossiil endale ette manada „kaks kella“ ja sõita nagu muiste.

Ühte olulist nuppu ma ei leidnudki

Muidugi oleks kogu high-tech’i juures lahe ka see, kui Apple CarPlay ei nõuaks juhet ning kuskil arusaadava koha peal oleks nupp, mis lubaks täitsa talutavast Burmeisteri stereost tulevat lugulaulukest kergelt järgmise vastu vahetada.

Seda on peaaegu näha, et ta uriseb ja kurjalt

Ligi kolm päeva selle auto roolis – ja ma ei suutnud seda leida! Ma oleks valmis vahetama võimaluse vahetada meeloluvalgustust lillast kollaseni lihtsalt selle vastu, et roolil oleks nupp „Skip!“.

Nii või teisiti on see konkreetne elajas saavutus. Saavutus, millega saab nii poes ära käia, kui tagaistmel istujatele ringrajal väikest elevust valmistada.

See oli ammu, kui ma omale viimati Mersut tahtsin

Suurim saavutus on aga see, et tänapäeva mõistlikus ja mõõdukas maailmas on see konkreetne elajas lihtsalt täiesti hullumeelne, andes võimaluse paadunud mersusõpradele soetada endale midagi, mille roolis olla on iga jumala päev sündmus. Ja kui igav hakkab lõpuks, saab osta sama auto S versiooni, millel on 585 hj asemel 639 hj.

Ma tahtsin endale mersut viimati siis, kui need pidasid vastu miljon kilomeetrit ja neid disainis Bruno Sacco. Aga seda mersut ma tahaks, oi kuidas tahaks!

Fotod: Paula Johanna Adamson

Mercedes-AMG GT 63 4MATIC+ 4-Door Coupé

Mootor4-liitrine V8 topeltturboga bensiinimootor
Võimsus585 hj
Pöördemoment800 Nm
Kiirendus 0-100 km/h3,4 sekundit
Tippkiirus310 km/h
Hindal. 152 616 eurot

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.