Kõik me oleme olnud lapsed. Laps olemine tähendab aga seda, et me oleme tagasivaates käitunud lapsikult. Lapsikult käitumine on aga nii piinlik kui naljakas. Näiteks mina fännasin kunagi siiralt sellist saksa eurodiskopopduot nagu Modern Talking. Toonases kontekstis oli see muide täiesti respektaabel käitumine. Ootasin raadiost pingsalt nende lugusid. Käisin sõbra juures kassetti kuulamas. Kaks korda nädalas miinimum – endal veel makki ei olnudki. Ostsin suisa terve nädala taskuraha eest tikutopsi suuruse kleepsu, mis pärines omaaegsest kultusajakirjast “Suosikki”. Vaatasin ära ka kõik üle lahe tulnud muusikasaated lootes oma lemmikut näha. Paar korda see ka õnnestuski. Suurimaks saavutuseks jäi selles osas Hittimittari-nimelises saates nähtud lugu “Geronimo’s Cadillac”
Video koosnes sellest, kuidas üpriski ambivalentse sooga Thomas Anders laulis eriliselt õrna häälega kellestki Geronimost, kellel olevat auto, mis kõik tüdrukud hulluks ajavat. Cadillac! Bändi “aju” Dieter Bohlen tegi aga seda, mida ta tegi kõigis Modern Talkingu videotes – venitas välja väga peenikest häält, demonstreeris kõigi toonaste kümneaastaste poiste lemmiksoengut ja teeskles, et elektrikitarr on süntesaatori power-akordidest koosneva loo juures kuidagigi relevantne. Videos oligi ka mõistetavalt suhteliselt äge klassikaline Cadillac. See lugu, bänd ja video lõid minus kindla arusaama, et Cadillac on midagi erilist, ägedat ja evib automaailmas ikooni staatust. No mõelda, kui juba Modern Talking selle laulu sisse pani!
