Peeter Koppel: ma ei kuula enam Modern Talkingut, ausalt!

Foto: Cadillac

Ei, ära osta,

kui sul just ei ole liiga palju raha, viit last ja väga omapärast huumorimeelt.

Kõik me oleme olnud lapsed. Laps olemine tähendab aga seda, et me oleme tagasivaates käitunud lapsikult. Lapsikult käitumine on aga nii piinlik kui naljakas. Näiteks mina fännasin kunagi siiralt sellist saksa eurodiskopopduot nagu Modern Talking. Toonases kontekstis oli see muide täiesti respektaabel käitumine. Ootasin raadiost pingsalt nende lugusid. Käisin sõbra juures kassetti kuulamas. Kaks korda nädalas miinimum – endal veel makki ei olnudki. Ostsin suisa terve nädala taskuraha eest tikutopsi suuruse kleepsu, mis pärines omaaegsest kultusajakirjast “Suosikki”. Vaatasin ära ka kõik üle lahe tulnud muusikasaated lootes oma lemmikut näha. Paar korda see ka õnnestuski. Suurimaks saavutuseks jäi selles osas Hittimittari-nimelises saates nähtud lugu “Geronimo’s Cadillac”

Video koosnes sellest, kuidas üpriski ambivalentse sooga Thomas Anders laulis eriliselt õrna häälega kellestki Geronimost, kellel olevat auto, mis kõik tüdrukud hulluks ajavat. Cadillac! Bändi “aju” Dieter Bohlen tegi aga seda, mida ta tegi kõigis Modern Talkingu videotes – venitas välja väga peenikest häält, demonstreeris kõigi toonaste kümneaastaste poiste lemmiksoengut ja teeskles, et elektrikitarr on süntesaatori power-akordidest koosneva loo juures kuidagigi relevantne. Videos oligi ka mõistetavalt suhteliselt äge klassikaline Cadillac. See lugu, bänd ja video lõid minus kindla arusaama, et Cadillac on midagi erilist, ägedat ja evib automaailmas ikooni staatust. No mõelda, kui juba Modern Talking selle laulu sisse pani!

Rollsi ja Bentley klassivend

Cadillac oligi ikoon. 70ndatel näiteks kuulus Cadillac samasse klassi Rollsi ja Bentley’ga. Mugav, äge ja kallis. Prestiiž! Tehnoloogia! Hea näide viimasest oli parematel mudelitel kaheksa (kaheksa!) elektriakent – ja seda juba 70ndate alguses. Cadillac’il olid USA autodele isikupärased kandilised siluetid ja “näod”, mis defineerisid paljudele kontseptsiooni “ameerika auto”. Mõnele võib-olla isegi Ameerika kui sellise.

80ndad ja 90ndad olid seda marki kandvate autode jaoks aga suhteliselt kohutav aeg. Olgem ausad: General Motors oli toonase automaailma Moskvitš. Cadillaci brändi reputatsiooni hävitati süstemaatiliselt koledate ja õnnetute GMi autodega, millele üritati teha väike facelift ja kasutada veidi paremaid materjale ning selle juures väita, et need asjandused on Euroopa premium-markide konkurendid. Seda, kui hapus olukorras Cadillac oli, iseloomustab vast hästi asjaolu, et meil kunagi taksona populaarset Opel Omegat müüdi USAs nime all Cadillac Catera. Kui sea selga smoking tõmmata, siis on ta ikkagi siga smokingis.

Rednecki DNA

Käesoleva loo peakangelane Escalade kipub omadega natukene sinna samasse kanti minema. Smokk on selga tõmmatud Chevrolet Tahoe’le, kuid ei “isesõitvad” astmelauad, ohtralt head nahka ega imelikud puutetundlikud “nupud” keskkonsoolil ei suuda veidi rafineeritumate sõidukitega harjunud tegelastelt meelest kustutada sõna “truck”. Kui muidu täitsa korralik salong seda ehk suudakski, siis roolisambal asuv käiguvalits tuletab Truckillaci ilmselge rednecki DNA kohe jälle meelde. Käiguvalits on suur, kohmakas ja kole ning sellega opereerimine läheb mõnel näiteks väiksemal daamil ilmselt iluvõimlemisena arvesse.

Tegelikult ongi kogu Escalade suur, kohmakas ja kole. Kui veel hinda vaadata, siis tekib tunne, et kui tõesti on tahtmine aeg-ajalt istuda sama kõrgel kui trollijuht ning pidevalt muret tunda, et ega teistele liikluses liiga ei tee, saab sama raha eest ilmselt nii väga hea auto kui ka lisaks veel seda konkreetset suurushullustust rahuldava GAZ 53e.

Aga kuidas on sõita? Umbes nagu ratastega madratsiga. Gaasipedaal on uimane, numbrite järgi heast kiirendusest ei saa lihtsalt aru. Piduripedaali pressides on tunne nagu talluks tarretisel. Aga tegu on ju ikkagi maastikuautoga? No ei ole. Põgus pilk rattakoopasse usaldust ei tekita ning rehvid viitavad samuti sellele, et äärekivi ületamine on suurim seiklus, mida selle autoga tavaliselt ette võetakse.

Jäänuk teisest ajastust

Escalade on lihtsalt jäänuk mingist muust ajastust. Midagi, mida tehakse edasi inertsist samal ajal, kui GM on suutnud kaotada ülejäänud Cadillaci mudelitelt pompoossed nimed ning on aru saanud, et ka tehnokraatlikud mudelitähised S500 või A6 on palju usaldusväärsemad kui justkui Sõrmuste Isandast pärit Cimarron, Allante, Catera…  Sellest ka uued XT5 ja CT6.

Samuti ollakse GMis aru saadud sellest, kes on nende konkurendid ning kuna Bentley jt on nii kaugele eest ära sõitnud, tehakse teatud mõttes “sakslaste” kloone. Ja muide, üpris hästi tehakse…

Escalade pole aga üheski mulle arusaadavas kategoorias hea. See on autona naljakas täpselt sama moodi, nagu on täna naljakas Modern Talkingu omal ajal eepilistena tundunud sündiakordid. Ainus koht, kuhu Escalade täna sobiks, on Intsikurmu laululavale mõnda kunagist ühehitiimet transportima, kes ilmselgelt fono saatel suud liigutades keskeakriisis nostalgilisest publikust kaotatud nooruse pärast pisara välja venitab. See ei ole Geronimo Cadillac. See on peletis ja tuleb pensionile saata. Cadillaci nimi väärib paremat.

Ei, ära osta,

kui sul just ei ole liiga palju raha, viit last ja väga omapärast huumorimeelt.

Cadillac Escalade Premium 6,2 V8 AWD

Mootor6162 cm3, 8 silindrit, bensiin
Võimsus313 kw / 420 hj
Pöördemoment623 Nm
Kiirendus0-100 km/h 6,7 sek
Tippkiirus180 km/h
Kütus / CO213,1 l/100 km / 302g/km
Kaal2649 kg
Hind102 990