Onu Eloni aktsiaseltsi hinda on tänaseks arvestatud vähemalt maailma valitsejaks tõusmine ning onu ennast pole ka vangi pannud ning autode osas – nii raske kui mul seda öelda on – ollakse ikka innovatsiooniliider.

Miks mul seda kõike raske öelda on? Sellepärast, et näiteks (algne) Model S lihtsalt ei olnud hea auto. Või noh – otseselt polnud ta halb, kuid hype’i ja reaaluse vahel kippus olema kuristik mis oli laiem kui on kanjon mõne tegelase enesehinnangu ja kognitiivse võimekuse vahel.

How dare you!

Aga see tegelikult polegi nii oluline. Fänne on ju piisavalt. Esimene, mis mulle isiklikult meeldis, oli Model 3. Paraku selle pisielaja nobeversiooni hinna eest saab sutsu kasutatud 911e ning noh – keskmine kohalik petroseksuaalne vehm* teatavasti tahabki bensiinilõhna, sumpsiurri ja manuaalkasti! (How dare you!? How dare you!?) Aitab sellest Tesla jutust – räägime Mercedesest!

Mnjaa – Mercedes! Kindlasti on palju neid, kelle jaoks tähendab seda marki auto soetamine seda, et oled elus kuhugi jõudnud! Ja noh – ega ei vist palju ei eksitagi, sest ma olen täiesti veendunud, et sel päeval, kui ma endale 1991. aasta 560 SECi soetan, on mul samuti selline tunne.

Lisas on ka teatud hulk inimesi, kes muid automarke päriselt oma kasutuses ei tunnistagi. Ei, ma ei kavatse siinkohal Balkani päritolu „ärimehi“ mainida, sest olgem ausad – nende mersud on enamasti vanad ja katki.

Aga paremat sorti mersu on ikka natuke sündmus! EQC peaks olema paremat sorti mersu, sest mingit tavalist igavautot saab tema hinna eest nii neli tükki!

Interjöör kubiseb tuttavatest komponentidest

Interjöör on särtsumersul lihtsalt ja konkreetselt mersulik. Kui te olete istunud viimase viie aasta jooksul mõnes veidigi paremas mersus, siis teil erilisi üllatusi ei ole.

Illusioon pikast ekraanist. Korralik koostekvaliteet ja materjalid, mida on mõnus katsuda. Ameeriklaste kommet kasutada auto interjööris sama plastikut, millest tehakse prügikonteinereid, ei ole kuskil. Erilisusest annavad märku vasekarva detailid, mis pastelselt sinakasse ümbrusesse sobivad sama üllatuslikult hästi kui juustu peale pandud murakamoos!

Sõita on EQC-ha pehme, vaikne ja mõnus. Pärast oma autosse istudes tundus veel kolm päeva, et äkki see mürin ikkagi ei ole normaalne? Tegelikult oli.

EQCle tuleb korralikult punkte anda ka selle eest, et sõiduulatuse näidik oli adekvaatne. Mõnede konkurentide puhul kippus see näidik pakkuma üllatusi nii hommikul autot käivitades kui ka keset sõitu. Kusjuures need üllatused ei olnud mitte kunagi positiivsed!

Midagi on ikka norida ka

Olgem ausad – mersu ei saaks endale sellist tsirkust lubada. Ostad endale midagi, mis on vaikne, rahulik ja ülimugav ning siis armatuuril mingi number liigub nagu onu Eloni liiga kalli aktsiaseltsi aktsiahind – muidugi teises, ehk vales suunas!

Kas EQC kallal saab ka norida? Natuke ikka. Tegu on selgelt millegi üpris massiivsega. Samuti on aru saada, et selle auto ehitanud insenerid on ka varem (tavalisi) autosid ehitanud ning näiteks selliseid ahhaa-elamusi nagu Jaguar I-Pace pakkus kasvõi sellega, kuidas elektrimootorid võimaldasid rattad kere nurkadesse ajada, ei tasu EQC-lt oodata.

Ilmselt keegi pahandab, kuid tegu on lihtsalt särtsu jõul edasi sahiseva GLE-ga! Kuna aga elektriautod peaks olema tulevik, siis futuristlikku disaini leiab ainul auto esiosas. Terve esiosa pikkuses helendav valgusdioodvööt on päris šeff detail.

Kui auto tagaluugile paigaldavad selliseid asju juba kõik Kiast Aston Martinini, siis ees vähemalt mina sellist vallatust näinud ei olnud. Futu! Ma kahtlustan, et mõne paadunud mersusõbra jaoks esialgu liiga futu! Aga rahu! Muidu ikka nagu mainitud – täitsa GLE! Lihtsalt särtsu jõul kulgev!

Nüüd on siis valma!

Aga vähemalt on nüüd (premium!) elektrilinnamaasturite (milline tore värdsõna!) turg kenasti kaetud. Mercedes on kohal. Parem hilja kui mitte keegi!

Kui tahad tuus olla, ostad Model X-i, kui oled veidi sportlik ja vallatu, siis Jag I-Pace’i. Kui tahad autot, mis oleks maksimaalselt auto, kuid ikkagi särtsuga, siis EQC. E-troni ostad siis, kui sulle…noh…meeldivad Audid.

Elektriauto kui selline on nüüd vähemalt põhimõtteliselt valmis. Seda eelkõige sellepärast, et hinna osas pole enam tegu eksootikaga. Võrreldav sisepõlemismootoriga (How dare you!?) kulgur ehk GLE on praktiliselt sama hinnaga! Ausalt!

Kahju on aga sellest, et see valmis olemine tähendab seda, et innovaatiline hullumeelsus unustati ära! Isegi tagumised uksed avanevad nagu „tavalisel“ autol! Iiiiigaaaaaaav! Kahju lausa!

*vehm – huvitav uudissõna, millega need inimesed, kes ütlevad, et inimesi ei tohi mingil juhul stereotüüpide alusel liigitada, liigitavad neid inimesi stereotüüpide alusel, kes neile ei meeldi.

Jah, osta,

ma kahtlustan, et mõne paadunud mersusõbra jaoks võib olla mõni detail liiga futu, aga rahu! Muidu ikka täitsa nagu GLE! Lihtsalt särtsu jõul kulgev!

Mercedes EQC 400 4Matic