Autogeeniusel on poliitika – selleks, et Koppel ülbeks ei läheks, tuleb ta aeg-ajalt sundida ka mõne tavalisema auto rooli. Ja mitte ainult – kirjutama peab ikka ka!
Ise Koppel muidugi seda ülbeks minemist väga ei karda, sest saladuskatte all võin öelda, et mulle enamasti sobib peaaegu igasugune auto, sest kunagised kokkupuuted Lasnamäe ühistranspordiga on kontrastina liigagi selgelt meeles.
Ühistranspordi kuldajad
Seal nimelt juhtus ülepäeva midagi, mille juhtumine praegu ja täna oleks üleriigiline uudis, mis saaks Laserisse – või vähemalt Pealtnägijasse. Trügimine, sõim, nõrgemate eemaldamine bussist (ei, ma ei tee nalja!) ning seejärel sprottidena kollases Ikaruses reisimine, kusjuures põhjamaiselt suures isiklikus intiimtsoonis on korraga vähemalt kaheksa inimest. Selle show toimumise ajal poes veel süüa midagi oli, kuid WC paber oli juba läinud!
Suvel lisandusid toona Lasnamäel kogetule omaette imelised kogemused linnalähiliinidega, kus bussis olid saunatemperatuurid ja piinav hapnikupuudus – ning iga kord, kui keegi sirutas käe akna või katuseluugi poole, tuli suvalisest nurgast hele kraaksatus, mis viitas mille iganes avamisel tekkivale tuuletõmbusele ja sellele, kuidas kõik bussisolijad kindlasti selle tagajärjel kopsupõletikku surevad. Ja seda kohe. Jah. Avatud aken. Tuuletõmbus. Kõik. Elusalt jõuab kohale ainult bussijuht. Paremal juhul.
Sellisest reisimisviisist on arusaadavalt isegi 84nda aasta Opel Ascona parem. Seega seni, kuni ma saan suvalise ülevaatusest puhtalt läbi mineva autoga sõita, toimub minu igasugune ving ja virin ning nurisemine Maslow (liiklemis)vajaduste püramiidi ülemistel astmetel.
