Ma nüüd täpselt ei teagi, kas seal on mingi seos karantiinist tulenenud vähese liiklusega, aga mul ei ole viimasel ajal möödunud ühtegi öist sõitu ilma, et peaks mõne kitse või mägraga kenasti tõtt vaatama.

Seega täiesti loomulikult olin ma mõni kuu tagasi Karksi-Nuiast öösel Tallinna sõites tavalisest valvsam. Teekonna lõpuni oli sadakond kilomeetrit ning kohtumine mõne kitsega oli pigem millal? kui kas? küsimus.

Aga teele ei karanud kits, vaid hoopis põder. Ning seda paremkurvis ja niivõrd lolli vasaku nurga alt, et seda ei suutnud registreerida ei ükski juhiabi mu Range Roveris ega algul ka selle ninas paiknevad massiivsed prožektorid. Kokkupõrkest lahutas meid ehk sekund, võib-olla natuke veel otsa, distantsi šokk-olukorras lugema ma pädev pole.