Fotod: Paula Johanna Adamson. Päisefoto portree: Kalle Veesaar
“Kas sinu lähedased on hetkel teel? Soovita neil ruttu teelt ära minna!” See ei ole päris täpne tsitaat, aga sisu on sama. Täpselt nii hoiatas politsei 18. detsembri õhtul Facebookis inimesi.
Käes oli järjekordne sügisstorm. Eestit pidi räsima taas sajandi suurim raju ja prognoositi murdunud puid ja lendavaid katuseid. Päris mitmendat korda viimaste kuude jooksul juba ja, eks ta õige on ka. Parem olla natuke rohkem valmis kui hiljem selgitada, miks inimesi ei hoiatatud.
Mina olin igatahes hoiatatud, riskidest teadlik, testament tehtud ning istusin suurima rõõmu ja põnevusega uue Subaru Forester e-Boxeri rooli, et sõita õhtupimeduses Tallinnast Hallistesse. Kõigest 190 kilomeetrit karmi tormiilma ja öösel tagasi ka. Ilmselgelt päästeamet minusuguseid ei armasta.
Pime talveöö? Tulgu aga, mul on moodne auto.
“Milleks on raskused?”
Aga ega mul väga valikut ka polnud. Olin ühele toredale seltskonnale lubanud jõuluvana mängida ja selliste asjadega nalja ei tehta! Inimestel lood-laulud selged, silmad säravad, kõht täis ja siis jõuluvana ütleb, et “ah, veits tuuline oli, ma ei hakanud tulema.”? Eriti, kui tal on just selleks õhtuks olemas pesuehtne ja tehasevärske maastur.
Nagu ütles Peeter Oja veokijuhti kujutav tegelane iidses Frederiku õlle reklaamis: “Milleks on raskused? Selleks, et neid võita, selleks, et neid võita…”
Subaru Forester on sattunud linnamaasturitega kuidagi ühte patta ja täiesti tänamatult. Subaru mark sai ühel hetkel eestlastele ootamatult sümpaatseks. Miks, ei oskagi täpselt öelda. Outbacki ja Legacyt osteti väga palju ja ilmselt tundus kõigile mõistlik ka linnamaasturite klassis vaadata just Foresteri.
Disain on selline, huvitav.
See oli ka aeg, kus esiveolisi linnamaastureid naljalt veel ei toodetud või vähemalt keegi ei ostnud neid. Arvati, et kui sõnas on maastur, siis peab vedavaid rattaid palju olema.
Jahikoera linnakorteris ei peeta
Millest on veidike kahju, sest oleks nagu jahikoera pidamine linnakorteris. Ta tahaks metsas joosta, ringi nuuskida, midagi rõvedat koju vedada, rebaselaibas püherdada, aga tema suurim seiklus on lähedal asuv linnapark ja üks suvine väljasõit RMK lõkkeplatsile. Forester ei saa niigi kaugele, tema jäetakse parklasse.
Samas on see just selline auto, mis on suvalisest parketimaasturist peajagu üle, aga on samas mõistlikum, mitmekülgsem ja soodsam kui näiteks Toyota Land Cruiser, Land Roverid või Jeep Wrangler.
Liiga paljude Foresteride jaoks on selline kõige ekstreemsem mudasõit.
Seega on paljud Foresteri linnaautoks ostnud inimesed elus justkui kõige rohkem tünga saanud – hind on tänu võimekusele keskmisest linnamaasturist kallim, ökonoomne see ka pole ja samas puudub ka edevus, silmapaistvus ja bling-bling.
Kuhu poole uus Forester on liikunud – kas rohkem linnamaasturiks, sest seal on ostjad või jäänud truuks oma olemusele? Hübriidiks tehtud ja puha, küllap siis ikka linnainimesele? Aga võta näpust – Forester on Forester on Forester.
See pole ökohübriid
Küsimusele, et kui palju hübriidtehnoloogia kütusekulu allapoole tõi, vastas Subaru mulle otse, et “see ei olnud eraldi eesmärgiks, vaid hübriid aitab lisada võimsust ja võimekust.” Seega sorry, aga toyotaravneljalikku ökomobiili te siit ei saa.
Minu tormiöö keskmine kulu oli üle 8 liitri sajale, kuigi sõitsin peamiselt maanteel. Mis pole ka üldse paha tulemus, kuna ma olen kuulnud paar põlvkonda vanemate (ja mitte ainult turbokate, vaid ka tavaliste) Foresteride müstiliselt suuri kulunumbreid, eriti linnasõidul.
Põhjakõrgus maast on 22 sentimeetrit ja seda oli sõites ka tunda, peamiselt tänu külgtuulele.
Proovisõidu auto oli tippvarustuses ja maksis 40 000 eurot. Selle raha eest on, nagu ikka, kõik olemas. Pole mõtet kogu varustuse nimekirja siia ette lugeda, aga ütleme nii, et istmed ei masseeri ja helisüsteemi võib iseloomustada sõnadega “täiesti okei”. Samas kiirust hoiab ise, rida ilmselt ka, aga pidev külgtuul oli piisavalt raju, et seda testi mitte väga pikalt proovida, nupp igatahes oli olemas.
Maasturi purjepind on parajalt suur, seega põtkimist ja korrigeerimist tuli palju teha. Marsruut, mis tavalisel õhtul oleks olnud sellise keskmise joogalaagri vaibiga, meenutas pigem power-metali kontserdi mosh-piti (lavaesine karmkargamise ala) kogemust, kus koguaeg on selline tunne, et nüüd tuleb säherdune litakas, et tükid taga. Aga kuna ma neid sõnu siin kirjutan, siis võite arvata, et auto jäi teele. Mass ja juhiabid olid seekord sõbrad, mitte vaenlased.
Mis juhtus tagatuledega?
Forester ei ole ilus auto. Ta ei ole ka kole auto. Ta on Forester – kummaline mikstuur jaapanlikust disainist, mis peab samas meeldima kogu maailmale. Tervikuna täiesti okei, aga juppe eraldi vaadates küsimusi tekitav.
Näiteks tagatuled – mis seal juhtus? Nagu krabisõrad, mis on valmis haarama. Jah, Jaapan ja krabid, aga siiski.
Samuti esimesed udutuled, kus on vertikaalne tuledeplokk ja siis veel mingi horisontaalne osa ja see kõik on trapetsilaadses korpuses. Ühesõnaga, disainerid tahtsid kõike – jooni, nurki, kujundeid, ümarust, praktilisust, funktsionaalsust. Ja tulemuseks ongi siis Forester.
Kuidas läheb, hr Zoidberg?
Natuke samasugune segadus jätkub ka salongis. Juhiekraan, põhiekraan, lisaekraan tuuleklaasi juures, kliimakonsool ja lisaks veel ka rohkelt nuppe.
Viimane on muidugi hea asi, arvestades auto eesmärki olla asjalik auto. Lisaks siis veel interjööridetailide ja disaini rohked jooned, süvised ja eendid. Täpselt nagu välisdisainiga – ei saaks öelda, et on kole. On, eee…teistsugune. Või nagu sellisel puhul kõige kindlam on öelda – eks see ole maitse asi.
Palju ekraane, nuppe ja üldse kõike.
Tõmbame klišeemasinale rihmad peale
Kõik veoskeemi valikud ja olulised asjad käivad füüsiliselt, mitte ekraanilt. Eraldi on valikud muda või lume jaoks, nelikvedu on pidev ning erinevat maasturitarkust on autol piisavalt. Põhjakõrgus on 22 cm, mis on sellises keskmiste maasturite klassis üks paremaid tulemusi.
Foresteri asjalikkust rõhutab fakt, et selle haagis võib kaaluda kuni 1870kg. Tõsi, sellel on variaatorkäigukast, mis tüübina üldiselt ei ole väga tihedaks ja raskeks haagiseveoks tavalistes autodes parim valik. Kuna Subaru kasutab turbiiniga, mitte siduriketastega variaatorit, siis on asi natuke parem. Sagedase haagisevedamise puhul peaks ka tootjapoolne soovitus olema käigukasti vedelikku umbes 40 000-60 000 km juures vahetada. Kui hoolikas oled, siis peaks muretu olema.
Maastikunupud on füüsilised ja asuvad veel eraldi. Foto: Subaru
Kellele Forester mõeldud on? Nüüd hakkavad klišeed lendama. Fantaasiavaese turundusagentuuri parimad palad alates 90ndatest kuni kauge tulevikuni: Forester on aktiivse eluviisiga inimesele, kes teab, mida ta elult tahab, armastab käia looduses, tegeleda hobidega (lumesaan, motokross, ATV jne) või ka praktiliseks tööautoks raskemates oludes (harvesterijuht, ehituse objektijuht).
Aktiivne eluviis siinkohal ei tähenda Pirita metsas jooksmist või kord aastas südameinfarkti piiril maratoni läbimist. Aktiivne tähendab kõike seda, mida päriselt ka ühe universaalkerega autoga tehtud ei saaks.
Mõtle, et Forester on jahikoer ja sinu ülesanne on talle pakkuda võimalusi teha seda, milleks on Forester loodud. Vastasel juhul osta mõni väiksem esiveoline hübriid mõnelt teiselt margilt, säästad raha ja austad autot.
Jah, osta,
sest Forester on mõistlik ja igapäevaselt kasutatav ning rohke varustusega pärismaastur. Ära osta, kui sa kavatsed seda ainult linnas kasutada ja kogu võimekust ära ei kasuta.
