Test

Subaru XV e-Boxer: kui sellele veel ühe või kaks turbot peale saaks…

Jah, osta,

Kui pead aeg-ajalt sõitma sinna, kuhu sinu naabrimehe RAV4 minna ei julge. Tegu on ohutu, hästivarustatud ning hübriidi kohta praktilise linnamaasturiga, ent kehv jõudlus ning kõrge hind võivad mõnele huvilisele ostmisel saatuslikuks saada

Vanasti, ilusatel ja VHS’i mürast udustel aegadel oli autotööstuses populaarseks turundussõnaks Turbo. Ajapikku hakkas levima ka igalepoole mujale. Nagu Captain Slow ehk James May ütles, siis võisid turbo-intercooler märgise leida oma päikeseprillidelt, lemmikloomalt ja ka padjapüürilt.

Tänapäeval on selleks turundussõnaks “e” täht. E-riik, e-ained ning nüüd ka autod, mis kasutavad mingil moel liikumiseks elektrit. Subaru pole erand, sest e-Boxeri nimi on ennast nüüd pressinud ka XV väikemaasturisse.

Mida uut päikese all leidub?

Subaru tõi uue XV turule paar aastat tagasi ning vastsaabunud mudeliuuenduse käigus paaritati kaheliitrine boksermootor hübriidajamiga. Esimeseks eesmärgiks polnud mitte keskkonnaktivistide meeli paitada, vaid Subarut natuke erksamaks muuta. Natuke kaasneb siiski ka säästlikkust.

Elektrimootor on integreeritud käigukasti ning see suurendab väänet 65 nm võrra. Liitium-ioon aku on iselaadiv ning puhtalt elektri peal veeredes on sõiduulatuseks vaid üksainus kilomeeter. Lisaks energilisemale olekule, lubab Subaru ka 11% väiksemat kütusekulu.

Disainilaual on autot nii seest kui väljast pisut nägusamaks muudetud, laienenud on ka värvivalik. Pukseerimisharjumust pole XV samuti maha visanud, sest see on jätkuvalt 1270 kilogrammi.

Nostalgia turboajastu vastu on põhjendatud

Subaru sõitu võiks kirjeldada kui väga robustset ning kindlakäelist. Tänu püsivale nelikveole valdab juhti pidev haardumise, kindluse ning stabiilsuse tunne. Maanteel sõites ei kõiguta sind ei tuul, vihm, rekkad ega ka küünetehnikusse hilinev ja liiga lähedalt mööda kihutav Karen*.

Vankumatud omadused avalduvad eriti võimsalt ka väga lahtistel kruusateedel, kus auto talitsemine on muudetud äärmiselt pingevabaks. Kui veojõukontroll välja lülitada, saad imelihtsalt kurvis väikese küljepoognaga varalahkunud Colin McRaele austusavalduse teha. Muus osas liigub XV nagu raudteel.

Kuigi veermikupool on Subarul tõepoolest kiiduväärt ning teeb silmad ette peaaegu kõigile teistele omalaadsetele, peab mõned kivid siiski Fuji rasketööstuse kapsaaeda pilduma.

XV on jõuetu. Linnakeskkonnas sellest muidugi väga aru ei saa, elektrimootor haarab kohaltminekul ja madalatel pööretel enda kätte ohjad ning aitab bokseril piirkiirusteni jõuda täiesti mõistliku tempoga. Aga igalpool mujal on asi juba natuke frustreerivam.

Ikka see variaatorkast…

Variaatorkastid on sõidukogemuse poole pealt totaalne nuhtlus ja kuigi Subaru on ühena vähestest tootjatest suutnud selle talutavaks teha, ei aita see maanteesõidul kaasa laisale ja venivale iseloomule. Nullist sajani väidab brošüür lahjad 10,7 sekundit ning keskmine kütusekulu jääb umbes 8 liitri kanti.

Jaajaa, möödasõidu saad XV’ga tehtud, aga jõuülekande sooritus on võrreldav koolipoisi “kolmega”. See on üsna kurb, sest kõikides muudes aspektides on XV peaaegu ideaalne väikemaastur.

Kuidas seda siis lahendada? Jaa, Subaru on tänapäeval sünonüümne ohutuse ja praktilisusega, aga mu silmis on nostalgia sinikollaste ralliautode loodud pärandi järele põhjendatud.

Turbovilin, ebaühtlaste pikkustega väljalaskekoldest tulenev burble ning kaasahaaravus olid tunnussõnad ka tavalisele perevagunist Foresterile või Legacyle. Peaaegu iga Subaru pani sind tundma nagu Petter Solberg, tahtsid sa seda või mitte.

Ma ei ütle, et nüüd tuleks igale uuele Subarule metalltigu külge keevitada, aga pikem möödasõit veokikolonnist koos XV’ga paneb mõtlema küll. Jõudlus võib paljude jaoks saada kaalukeeleks mõne teise auto kasuks.

Muidugi on mul äärmiselt hea meel, et Subaru ei ole taganenud oma sümmeetrilisest nelikveost, mis tegi mõnusaks järgnevad seiklused idaosariikides.

Seiklused Ida-Virumaal

Ida-Virumaa on mu meelest kõige põnevam kant Eestis. Puhtalt sellepärast, et osaliselt pole see üldse eestilik ning sealne keskkond on kuidagi omamoodi eksootiline. Nii looduse kui ka vaatamisväärsuste poolest.

Ühtlasi oli see meiesuguste võhik-offroadi harrastajate jaoks nagu paradiis. Aidu karjäär, Tuhamäed ja rahulikud maanteed. Hea viis Subarule pakkuda võimalust oma vigu “heastada”.

Esimeseks sihtkohaks sai valitud kohalikud Maldiivid, mis tavainimese keelde tõlgendatuna tähendavad karjääride vahel leiduvaid helesinise leelisveega settebasseine. Ideaalne koht kuhu tulla siis, kui omad häid fotoshoppimise oskuseid ning soovid oma Instagrammi jälgijaskonnale väita, et oled influencer ja käisid Aasias reisimas.

Mõned tiirud Narva maantee ümbruses ning lõpetasime järgmisena Kohtla-Järvel. Maastikusõiduga polnud seal midagi pistmist, ent linna ääres asub adrenaliinisõprade jaoks pisike pärl: kohalik kardirada, mis on (vist?) alati avatud. Kuigi kohati võssakasvanud ning mõningate konarustega asfaLdil, võivad sealsed kurvid õige autoga päris vahvaks osutuda.

Aidu karjäär ning Tuhamäed said päeva õhtusse veeredes XV esimeseks tõeliseks maastikuproovikiviks. Sõnajalgade pooliku tuulikupargi valvsa silme all leidsime karjäärist päris mitu liivast ning libedat kiviklibust järsakut, kust üles tõusmine ainus loogiline lahendus tundus. Selle jaoks leiame keskkonsoolist nupu “X-Mode”.

X-Mode “tuimestab” gaasi ning viib auto madalase pöördevahemikku (“käikudesse”), aktiveerides samaaegselt ka elektroonilise süsteemi, mis püüab igas ratas maksimaalset pidamist hoida. Lisaks aktiveerub ka laskumisabi, mis toimib kuni 20 km/h. Kivide ja tuha peal ronides seda otseselt aga vaja ei läinud, sest Subaru ronis korralikest järsakutest üles hooga nagu mees muiste, saades tasuks imelised vaated.

Päev varem Cherokeega Mustjõel koos möllates ei tekkinud ka liiva ning muda sees XV’l probleeme, ent mõningad kohad jäid 220mm kliirensi jaoks läbipääsmatuks.

Peresõbralikud väärtused kaaluvad jõuprobleemid üles

Seega lõppkokkuvõttes on meil tegu linnamaasturiga, mis saab hakkama ka seal, kus paljud omalaadsed verest välja löövad. Ühtlasi on see väärt pereauto, sest akust olenemata ei ole Subaru teinud kompromissi pakiruumi mahutavuse arvelt ning jalgu saab kõigutada kõikidel istmetel. Ka interjöör on laheda disainiga ning omab Subarule väga iseäralikku lõhna.

XV on tõesti natuke painavalt aeglasevõitu, aga lapsed-koolist-peale-ja-maale seiklema tegevusteks on ta täiesti adekvaatne sõiduk. Forester on võib-olla isegi veel parem, sest see on avaram ja ruumikam.

Viimase miinusena võibki vast välja tuua 29 900 eurose baashinna, mis nina natuke kirtsutama paneb.

*Karen on internetimeemides ebameeldiva naisterahva tegelaskuju, kellel on ülearenenud õiglustunne ning on seda tüüpi inimene, kes kipub restoranis alati juhatajat nõudma.

2020 Subaru XV e-Boxer Summit

Mootor2,0 boksermootor, hübriid
KäigukastCVT (variaator)
Võimsus120 kW
Pöördemoment194 nm
0-100 km/h10,7 sekundit
Kütusekulu7,5 l/ 100 km (WLTP)
Hindal. 29 900 €

Üleskutse

Aita meil Autotundi teha ja saa kingituseks Geeniuse kraami

Toetan saadet Kuulan Autotundi

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.