Test

Tarmo Tähepõld ja Jeep Cherokee: kui kaugel sinu linnamaastur kinni jääb?

Kui ratas on õhus, siis on juba off-road. Fotod: Karl-Erik Idasaar

Jah, osta,

sest kellelgi teisel seda pole, aga tihedas linnamaasturite segmendis on tegemist üllatavalt hea autoga, mis jääb mitmestki konkurendist palju kaugemal kinni (mis on hea asi, kui lugu loed, saad aru).

See on küsimus, mida enamik inimesi ei küsi, aga võiks. Lihtsalt, et ei tekiks põhjendamatut enesekindlust selle osas, mida su auto päriselt suudab.

Paljudele võib tulla kurva üllatusena see osa sõnast “linnamaastur”, mis puudutab maastikuomadusi. Tõsi, põhjakõrgus on väga suureks abiks. Erinevad elektroonilised abimehed võivad ka aidata, aga päeva lõpuks ei jõua tavaline linnamaastur rasketes oludes eriti mitte kuhugi.

Selle jaoks on väga silmiavav käia turvaliselt seda testimas. Nagu kiiret sõitu tuleb teha ringrajal, on ka maastikule mõistlik minna kontrollitud oludes. Mina avastasin enda jaoks eelmise suve lõpus Mustjõe maastikusõiduala. See asub vähem kui tunnise sõidu kaugusel Tallinnas ning pakub väga erineva raskusega takistusi.

Kas iga Jeep on džiip?

Olen seal käinud seni kahe väga võimeka maasturiga – Jeep Wrangler ja Range Rover Autobiography. Raja liivaosadel ei tekkinud kummalgi mitte ühtegi probleemi ja läbisime tõuse, mille puhul tundus võimatu, et üles välja jõuame.

Seekord tekkis natuke kelmikam mõte, et kuidas saaks samadel lõikudel hakkama tavalisem maastur? Kuna ma pole elus ekstreemspordist kunagi eriti pidanud, siis päris kõige tavalisema linnamaasturiga ma peale ei läinud. Teate küll, esiveoline, kus tagavedu tuleb appi siis, kui esimesed juba lootusetult hädas on.

Võtsin hoopis Jeep Cherokee, mis pole küll kõige uuem mudel, aga kuulge, selle nimi on ju Jeep! Cherokeele pakutakse tehases kolme erinevat maastikuvõimekuse paketti, millest proovisõidu autol oli kõige tavalisem, kus jõudu jaotab elektroonika ja juht ei saa ise eriti sekkuda. Kangemates pakettides lisandub juba aeglusti, suurem põhjakõrgus ning lukustatav tagumine diferentsiaal.

Praeguse põlvkonna Cherokee tuli algselt turule juba 6 aastat tagasi, aga 2019 . aastal läbis see väikse mudeliuuenduse, millega maasturit kaasajastati, kaasa arvatud ka nelikveo süsteem ja kergem tagadiffer.

Liiga ilusad istmed seenelkäiguks?

Esimene, mis silma jäi, on mugavus. Esiteks näevad istmed välja nii, nagu nad oleks tunduvalt kallimast hinnaklassist. Ilmselt selgub tõde nende tugevuse ja vastupidavuse kohta aastate möödudes, aga 6000 kilomeetrit sõitnud autol nägid need küll välja nagu uued.

Toekad, pehmed, hea väljanägemisega, istu või ise. Foto: Tarmo Tähepõld

Kui millegi üle viriseda, siis võib olla olid need natuke liiga heledad ehk lumivalged. Samuti ulatub istme külje riie liiga kõrgele, et reaalne oht on sinna plekke peale teha, mis naha pealt oleks kerge ära pühkida.

Mitte üks, aga kaks pesumasinat!

Oma suuruse poolest jääb Cherokee kuskile Honda CR-V klassi, mis tähendab, et kõike mahub ja ruumi jääb ülegi. Tagumises reas on põlve- ja pearuumi ja ka üldist kubatuuri kahe pesumasina jagu!

See pole mingi kujundlik hinnang. Asjad lihtsalt läksid nii, skaut-pioneeri ausõna! Täpselt samal päeval, kui võtsin Cherokee United Motorsi esindusest, tuli võtta kõrvalhoones asuvast laost kaks suurt kodumasinat. Algne plaan oli neid vedada Citybee bussiga, aga siis ma seal esinduse ees seisin ja mõtlesin, aga mis oleks kui…

Tadaa! Seal on sees nüüd kaks pesumasinat. Ja luuk läks ilusti kinni ka.

Praktilisusega on seega kõik hästi. Mugav, üllatavalt vaikne ja ruumikas. Varustus oli proovisõidu autol korralik ja sellel pikemalt ei peatuks. Muusika mängis, auto hoidis ise rida ja kiirust eessõitjate järgi. Rohkem polegi vaja. Mitte millegi poolest kehvem või parem kõikidest levinud linnamaasturitest (välja arvatud istmed, need oli ikka mõnusad).

Foto: Tarmo Tähepõld

Igatahes, seltsimehed, Mustjõele! Kutsusin turvaautoks/võrdlusmomendiks kaasa Karl-Erik Idasaare uue hübriidmootoriga Subaru XVga ja minek.

“Labidat ja köit on?”

Kõrvemaa metsade vahel põikasin sisse ka sõbra tallu, kes meenutab seda nii:

“Mul oli tähtis ZOOMi kõne tähtsate välismaa inimestega, klapid peas ja ega ma ei kuulnud, et keegi tuli. Tuppa jalutab sisse Tähepõld, vabandab segamise pärast ja küsib, et kas köit ja labidat võib võtta. Pakkusin, et kas kustutatud lupja ja teipi ka, aga ei, piisas labidast ja köiest.”

No mida! Ma olen ettevaatlik inimene. Ma ju ei tea kas ja kui kaugele (sügavale) ma Cherokeega jõuan. Viisaks oleks vähemalt ettevalmistunud olla.

Mustjõe rajal on linnainimesele peamiseks atraktsiooniks liivarajad. On ka pikem mudarada, aga sinna pöörates sai väga kiiresti selgeks, et edasisõitmine tähendaks vintse, auto tagastamine United Motorsile komplektsena oleks raske ning Subaru XVga “appi” tulnud Idasaar saaks eemalt ainult pilte teha, naerda ja abitult käsi laiutada, kui ma kuskil kaelani augus olen. Seega, tegime mudarajal ühe ägeda pildi ja keskendusime liivale.

Erinevalt eelmisest kahest korrast, oli seekord liivarada eriti kuiv, mis tähendab, et pidamist tekitada oli palju raskem, auto ei vajutanud liiva omale tugevaks jäljeks ja vaeva tuli rohkem näha.

Subaru XV turvaautona oli muidugi natuke ennatlik lähenemine. Nimelt pürstisin ma sellel rajal kogenud kavalerina hooga minema ja Subarut ma rohkem ei näinudki.

Siin on nüüd kaks võimalust – kas mina olin lihtsalt uljam ja Jeep natuke suurema pealesõidu nurgaga kui Subaru või on Cherokee tublim maastur kui XV (mis on pideva nelikveoga ja linnamaasturite hulgas pigem tegija).

Pehmel liival oli oluline hoog sisse saada, siis “peal hoida” ja lasta elektroonikal oma tööd teha. Ise saab valida vaid liivale sobiva sõidurežiimi, seega tuli eeldada, et auto oskab ise mõelda.

Liiga kiire hoog lõppeb nägupidi liivas

Aga see hoo üles saamine oligi probleemne, sest enne tõusu oli alati lohk, mis tähendab liiga suure hooga peale lennates lihtsalt esiotsaga maasse kündmist. Diagonaalis minnes jälle ei saa hoogu üles.

Kergemad künkad, soojenduseks ja fotokunstiks.

Ühe tõusu ees pidi lõpuks alla vanduma ka Cherokee, mille kunagi Wrangleri ja Range Roveriga vabalt ära võtsin. Rajaolud olid natuke keerulisemad, aga ikkagi oli aru saada, et see tõus eraldas heade maastikuomadustega linnamaasturi päris maasturitest.

Tunda on, et elektroonika üritab, ragistab, teeb ühe rattaga, teise rattaga, aga seda õiget pidamist enam ei leia. See oli koht, kus oleks pidanud tagadifri lukku lööma, aeglusti sisse ja kõik muu maasturitarkus.

Nagu kataloogist!

Õnneks on Mustjõe selliselt ehitatud, et kui sa ikka kahe künka vahele lõksu jääda, siis mingi väljapääs läbi metsa ikka on. Vähemalt selle koha peal oli.

Muuseas on raskemates kohtades puu külge naelutatud ka telefoninumbrid. Selgitust pole, aga ma arvan, et sinna helistades tulevad kohale väga tõsised mehed väga tõsiste maasturitega, mille töö ongi liiga eneskindlaid linnasaksasid välja tirida. Ilmselt maksab see kaotatud eneseväärikusele lisaks veel ka eurosid.

Mida me teada saime?

Seejärel tegime veel efektsed ilupildid pritsiva vee ja lendava liivaga ning lugesime katse lõppenuks. Mis me teada saime? Seda, et Mustjõe on väga kihvt koht, kuhu minna lustima. Lihtsalt köis, sõbrad ja labidad kaasa ning natuke tervet mõistust ka, vajadusel kõnni lõik läbi, et olla kindel, kas pärast välja ikka pääsed.

Mis puudutab maasturit, siis teate ju seda ütlust, et mida parem maastur sul on, seda kaugemale sa kinni jääd? Novot, Cherokee jääb kuskile poole peale kinni.

See auto aitab sind tõenäoliselt välja, kui oled kunagi peojärgses melanhoolias ostnud omale Setumaale talu, kuhu viib “kuival ajal täitsa okei põllutee”. Kindlasti ei jää sa kinni ka lumerohkel talvel linnas (kui selliseid veel üldse tuleb) ja ilmselt leiad parkimiskohti ka seal, kus teised ei julge.

Aga mis Cherokee puhul pani üllatuma, et see Ameerika väga populaarne auto, aga Eestis täielik underdog, millest keegi eriti midagi ei tea, on üllatavalt hea sõiduvahend. Välisdisain on selline, imelik, aga ega Toyota RAV4 ka mingi kaunitar pole, ilmselt ongi lihtsalt selline ajastu autodisainis.

Suurim miinus on ilmselt hind, mis jääb tippvarustuses Limited versioonil hetkel 38 990 euro juurde. Kas midagi odavamalt üldse on, tuleb Unitedist küsida, sest hinnakirjas hetkel ei tundu olevat. Võta või jäta diil. Samas maksavad ka kõige kallimad Honda CR-Vd sama palju, aga miskipärast ma Hondaga neid Mustjõe tõuse ründama ei läheks. Äkki peaks?

Proovisõidu auto 272-hobujõuline ja 2-liitrine bensiinimootor on küll särtsakas, aga sellevõrra ka janune. Alla 10 liitri sajale naljalt ei saa. Samas oli rajal tunda, et jõu taha asi ei jäänud, pigem ei suutnud rattad selles liivas enam jõuga midagi peale hakata, kui pidamist pole.

Ja kõige lõpuks – kui sul on vähegi asisem maastur, siis tuleks sellel lasta jalgu sirutada. Nagu sportliku luukpäraga tuleb minna Audrusse, tsikliga eee… sinna, kus tsiklid käivad kihutamas ja suuskadega Käärikule. Kui sa ei lähe, siis on tegemist ressursi raiskamisega ja see pole tänapäeval moodne.

Jeep Cherokee 2,0 AWD Limited

Mootor2-liitrine bensiinimootor, turbo
Võimsus272 hj
Kiirendus 0-100 km/h7,2 s
Tühimass1920 kg
Kütusekulu10,0 liitrit 100 km kohta (WLTP)
Hind38 990 eurot
Oled sa DigiPRO või Geenius? Vali sobiv tellimus siit.

Üleskutse

Aita meil Autotundi teha ja saa kingituseks Geeniuse kraami

Toetan saadet Kuulan Autotundi

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.