Track-mode  nupp on nagu autokooli sõiduõpetaja

Kuivõrd põhikontseptsioon, milleks oli kolm väga olulist märksõna – kerge, lihtne ja tagaveoline, toimis algusest peale ideaalselt, siis uuendused on peamiselt kosmeetilist laadi. Iluvõre on suurem, tagaspoileri ja kere vahel on pilu, kuskilt on embleem ära võetud, tuled LED’iks muudetud jne. Ühesõnaga – uus soeng, teised püksid, natuke vuntsivaha, aga põhiline on jätkuvalt 2-liitrine 200 hobujõuline vabalthingav boksermootor, mis veab tagumisi rattaid.

Sõidurõõmu mõttes olulisim uuendus on üks lisanupp, mis tunduvalt vähendab juhiabide sekkumist ja jätab rohkem vastutust juhile. Sellistele nuppudele omaselt on auto valmis suurema jama korral ikkagi appi tulema – nagu sõiduõpetaja, kes laseb sul lolluse ära teha aga viimasel hetkel ikkagi roolist rabab ja oma pedaalidega kastanid tulest toob.

Auto mahutab kogu kurjusega võitlemiseks vajaliku varustuse

Võimalus proovisõiduks tuli ootamatult, seega tuli kaks plaani ühendada. Lisaks põhjalikule testimisele erinevatel teedel ja oludes, pidi paberil nelja-, aga sisuliselt kahekohaline pisikupee ära mahutama kahe inimese mitmepäevase mäekollide ja muude kurjade jõudude vastase võitluse jaoks vajaliku kraami – telkimisvarustus, riided, turvised, mõõgad, kilbid ja toidukraam.

Õnneks on tagaistmete seljatoed allaklapitavad. Kuulu järgi peaks GT86 sel moel ära mahutama täiskomplekti lisarehve, et saaks käia võidusõidurajal lustimas ilma, et keegi peaks rajarehve teise autoga järgi tooma. Praktilisuse punktid saab auto napilt kätte, sest ühtegi asja maha jätma ei pidanud, kuigi tahavaatepeeglist nägin ainult tekikuhilat.

Rahulikuks kulgemiseks linnas ja maanteel sobib GT86 muuseas ideaalselt. Nagu Yarisega oleks sõitnud. Olgu, tagumiku ja maantee vahele jäävad loetud sentimeetrid ning esirataste kohal kummuvad tiivakaared ei lasknud tegelikult korrakski sellist muljet tekkida. Aga kirjanduslikuks liialduseks sobib küll: rahulikult kulgedes auto ei rapsi, ei mürise, ei põruta ja kütusekulu jääb 7 liitri piiresse.

Sportauto, mis ei spurdi

Vabamatesse vetesse jõudes on aga esmamulje ehmatav ja tulen peas lagedale sõnaga, mille autoriõigus ilmselt on kuskil registreeritud, kuid minuni pole see jõudnud: GT86 on kindlasti sportauto, aga sama kindlasti ei ole ta spurtauto (päris hea, eks?).

Paremat jalga sirgeks lükates ei juhtu midagi sellist, mida auto välimus lubaks. Istme seljatugi ei taha su rinnakorvi kaudu väljuda, puud teeääres ei muutu ühtlaseks roheliseks häguks ning see eelmise põlvkonna Volkswageniga kinnisvaramaakler, kes fooritaga provotseerima hakkas, on jätkuvalt su kõrval, üleolev irve näol. Mis toimub? Kus on turbo-boosti nupp?

Tegelikult on kõik õige. Automaatkastiga versiooni kiirendus 0-100 km/h ongi 8,2 sekundit. Sama, mis 1,4-liitrisel Škoda Octavial. Algus pole just paljulubav, aga püsige meiega.

Logistilised vajadused viisid mind autoga taaskord Lõuna-Eestisse. Seal olid kõik mu sihtpunktid ligipääsetavad korralike sirgete teede kaudu. Mis tähendas seda, et ma tegin kõik endast oleneva, et neid vältida. Sest Lõuna-Eestis on ka hoopis teistsugused teed. Väiksed, käänulised, saatanlikult künklikud, nii kruusa- kui kõvakattega. Kui Eestis üldse on mingi ekvivalent Lõuna-Euroopa mäekurusid ületavatele autofänni unistustele, siis on selleks näiteks vana Võru maantee või Otepää ja Antsla ümbruses looklevad kruusateed.

GT86 pakub rohkem rõõmu kui Ferrari

Ja just siin tuleb välja GT86 tõeline võlu. Tavaoludes niivõrd mõistlik auto tunneb nendel teedel end valitsejana. Ma ei kujuta ette, et Lamborghini või Ferrari võiks siin rohkem lusti pakkuda. Jah, kindlasti suudaks need mõnel lõigul näiteks 200 km/h sõita. Aga ma ei taha! Sest see lõik saab siis ilmselt liiga kiiresti otsa ja järgneb kogu see värk pidurduse, inertsi, puude, murtud luude, kindlustuseltsi ja muu tüütuga. Miks ma peaks riskima enda ja teiste eludega, kui GT86 pakub sama elamust poole väiksemal kiirusel. Track-mode’is lubab auto kruusateel saba täpselt niipalju libisema, et kujutled tagumisel küljeaknal asuva eesti lipu kõrval enda nime, aga kuna ratastesse läheb täpselt selle auto jaoks piisav jõud, siis ta ei lase see üle pingutada nagu võiks juhtuda mõne 300+ hobujõulise autoga.

Sõitmise protsess kui mindfulness*

GT86 puhul ongi peamine märksõna tasakaal. Kõike on täpselt niipalju kui vaja. 200 hobujõudu on just see õige kogus, mis võimaldab ka algajal autot nautida. Muidugi võiks panna autole peale turbo või kaks ja vähemalt foori alt saad esimesena minema. Aga siis oleks see juba midagi muud, mis ei ole antud auto eesmärk ega olemus. GT86 on auto inimesele, kes naudib sõitmisega tegelemist. Kurvi minnes õigel hetkel pidurdamine, auto tunnetamine, järgmise liigutuse etteplaneerimine, pöördenäidiku vaatamine ja üldine pidev kohalolek – totaalne mindfulness.

Tähelepanelik lugeja näeb pildil automaatkasti ja puristid on ilmselt loo lugemise juba selle peale pooleli jätnud. Ma pean päris ausalt tunnistama, et ma ei märganud käigukasti. Sellel on mitu põhjust. Esimene on subjektiivne – mul oli selle autoga käed-jalad tööd täis ka ilma selleta, et ma oleks pidanud jälgima pööretenäidikut ja tegelema pideva kangutamisega. Kannan ausalt oma amatöörimütsi ja tunnistan, et minu oskuste juures oli automaatkastiga sõidunautimine lihtsam ja turvalisem. Teine põhjus on see, et kordagi ei tekkinud tahet kasti peale karjuda, et ta midagigi teeks. Kõik toimis sujuvalt ja lõpuks on alati olemas käiguvahetuslabad, mis võimaldavad ise käike üles-alla vahetada. Hard-core rajahundid valivad nagunii manuaali. Kahtlejad mingu proovisõidule. Mina võiks vabalt automaatkastiga GT86 omada.

Kas tegemist on ideaalse autoga? Sugugi mitte. Hoolimata eeltoodust, allub ka GT86 füüsikareeglitele. Seesama, mis paneb sind tundma end ralliässana, võib sama kiiresti kätte maksta. Mis muudabki olukorra natuke skisofreeniliseks. Auto, mis lubab juhile nii palju, võib kergelt uinutada valvsuse ning hetk hiljem leiad end olukorrast, kus sa parema meelega ei oleks. Õnn, kui selleks on tasasem heinamaa ja viga saab vaid ego…

Ise oled rumal, kui ringrajal ei käi

Siit tuleb ka Geeniuse ostusoovituse väga oluline lisamärkus. Kui te otsustate kulutada 30 000 eurot sellisele autole, siis tehke seda ainult juhul, kui käite regulaarselt näiteks Audru või mõnel muul ringrajal. Ainult nendes kohtades saate te autost 100% naudingut ja ühtlasi tunnete ära ka piirid, mida väljaspool rada kompida ei ole mõtet.

Iga ostetud GT86 kohta, mis kunagi ringrajale ei jõua, kaotab taevas üks ingel tiivad.

Jah, sellega on hästi lihtne ringtee driftides läbida ning sama lihtne on see drift äärekivis lõpetada, kõigi möödujate kahjurõõmsad mobiilivälgud olukorda valgustamas. GT86 pakub võimaluse, aga mitte oskuse.

Kõik muu on selle auto puhul teisejärguline, aga paari sõnaga võtame kokku. Ehituskvaliteet on väga korralik, salongis leidub nahka ja süsinikkiudu, kasutusmugavus on hea, materjalid kvaliteetsed. Nii, tehtud.

Kogu terviku kõrval jääb aga õhku paks küsimus, et mida tegi meediakeskuse meeskond sel ajal, kui kõik teised pingutasid? Iseenesest asi töötab normaalselt, aga tootedisaini ja graafika mõttes saadeti neile ilmselt mingi üliaskeetliku tarbesõiduki jaoks mõeldud lähteülesanne, sest see ilma ühegi logota ja ülejäänud armatuurlauast erinevast plastikust plönn ei saa olla kellegi teadlik ja heakskiidetud valik.

*mindfulness ehk ärksameelsus tähendab, et sa oled täielikult teadlik kõigest sellest, mida sa parasjagu teed.

Jah, osta,

GT86 on sõitmist nautivale juhile mõeldud auto, mis pakub ja lubab väga palju. Aga osta vaid juhul, kui sa käid vähemalt paar korda aastas sellega ringrajal harjutamas ja nautimas. Lubad?

Toyota GT86 Coupe 2.0 D-4S Sport A/T