Uus Dacia Duster on siin ja me käisime sõitmas. Kui hea auto see siis ikkagi on?

Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.

Uus Dacia Duster on maailma parim väike maastur. Nii, see on nüüd öeldud. Allpool ka selgitatud.

1980ndate lapsed mäletavad filmi nimega “Cobra”. Üks esimesi märuleid, mis raudse eesriide taha jõudis koos “Rambo” ja “Commandoga”. Peaosas lõputult kurvasilmne ja arktiliselt cool Sylvester Stallone. Hamba- ja tuletikkude läbimüük mitmekordistus, sest peategelane suutis seda nii tüünelt suunurgas hoida.

Selles filmis on kaader, kus eriti jälk ja jõhker, uut maailmakorda ehitada püüdev mootorrattasekt saabub linna, kus Cobra olulist tunnistajat valvab. Tööstuslinna vaikellu tungib mürisev kurjus, ühtäkki on kõik kohad baikereid täis. Õhus on pinget ja hirmu.

Vaikne invasioon kuurortlinnas

See stseen meenus mulle, kui Jurmala hotelli eest läks liikvele ligi 20st sõidukist koosnev Dacia Dusterite kolonn. Foorid, väikesed tänavad, ristuvad teed ja liiklus hajutas monoliitsena alustanud struktuuri ja ühtäkki tundus igal väiksel tänaval liikuvad paarist autost koosnev Daciate punt.

Kuurortlinnas oleks kui vaikne sotsalistlik revolutsioon toimumas, kus villade eest kaovad X6-d ja AMG mersud ning asemele pargitakse Dacia Dusterid.

Jurmala inimeste suureks kergenduseks kadusid Dusterid sama kiiresti kui ilmusid. Läbi Riia linna pealelõunaste ummikute murdis kirju kari Track 333 nimelise sõidukompleksi suunas.

Kui karjal juhti pole, tekib kaos

Vaid korra üritati peatuda Daugava jõe ääres, et teha pilti. Idee ja asukoht oli väga hea, ilm aga hallimast hallim, vihmane ja väga tuuline, sestap jäi projekt poolikuks.

Seal oleks saanud muidugi häid droonikaadreid, kuidas väiksel jõeäärsel luhal üritasid autod saabuda, lahkuda, pildistada, off-roadi teha ja parkida kõike samal ajal.

Olete te püüdnud kunagi lasteaialapsi vabas looduses juhendada? Molekulide sihitu põrklemine, mis lõpuks läks lausa koomiliseks, sest keegi ei teadnud, milline on juhtauto ja kuhupoole minna.

Ei mingit rahvaste sõprust

Track 333 jõudes jagati seltskond kolme gruppi: juhitavuskatsed ringrajal, metsamatk ja raske off-road rada. Vältimaks igasugu rahvastevahelist sõprust ja  pribaltika-vaimsust, olid grupid tehtud rahvuspõhised: eestlased, lätlased ja leedukad.

Ringrajal sai selgeks kolm olulist ja mitte väga ootamatut asja.

Esiteks on auto palju parem, kui eelmise põlvkonna Duster. Võrdluseks oli üks vana ka kohal ja edasiminek on märgatav.

Uut ja vana (valge) on kõige lihtsam eristada tagatulede järgi.

Kõige enam paistis see silma roolisüsteemis. Vanal mudelil oleks see nagu plastiliinist tehtud, ilma igasuguse tunnetuseta. Ja mitte autoentusiastile tabatava peenhäälestuse mõttes, vaid reaalselt oleks nagu tainasse torgatud ratast kruttinud

Teiseks võib öelda, et tavapärased autotesti katsed läbis Duster täitsa okeilt. Slaalom, möödapõikamine “põdrast” kiirusel 60 km/h ja niisama kurvide läbimine. Rajalt välja ei lennanud, koonuste seas massimõrva ei toimunud ja higistama ka ei võtnud. Korralik sõiduauto.

Kolmandaks on rubriigist “asjad, mida sa tead, aga ikkagi pead proovima”. Olgu see siis ära öeldud, et ringrajal ei paku Duster mitte mingeid emotsioone. See vähene jõud, mis autol on, läheb kurvidest väljumisel peamiselt alajuhitavuse tekitamiseks. Vähemalt esiveoliste puhul, mis olid prooviautodeks ringrajal.

Maastikul on täiesti teised jutud

Metsarada ja maastikukatsed kinnitasid aga ühe ja väga olulise fakti: Duster on maastur. Mitte kõige võimekam maailmas, aga sellised olud, millesse Duster katsetel pandi ja hakkama sai, enamikele omanikest kunagi ette ei tule.

Vihm ja sulav ning liivane pinnas oli raja teinud selliseks, et kogenumate testijate sõnul oleks nii mõnigi teine tootja oma linnamaasturikatse sellel päeval mõne väljamõeldud vabandusega pooleli jätnud.

Vaadates tõusu- ja laskumisnurki ning mudaseid roopaid, oleks mina seda Dusteriga ka teinud.

Aeg lahtiselgitusteks

Oleks vist aeg loo algus lahti seletada. Kuigi testipäeva järgne õhtusöök oli tõepoolest rikkalik, keelpillikvartett esitas Vivaldit ja mustkunstnik ajas juhet kokku, säilitan siiski erapooletuse.

Asi on lihtsalt selles, et Dusteril puudub otsene konkurent, nii hinna kui kogu oma kontseptsiooni poolest. Pimedate külas on ka ühesilmne inimene kuningas. Üksi ruumis olles on lihtne olla kõige targem inimene toas.

Testipäeva eelne powerpoint esitlus väitis, et konkurendid võiks teatud mööndustega olla Nissan Qashqai, Toyota RAV4 ja Kia Sportage. Noh, ma ei tea. See on küll pigem turundusosakonna väljasõidu teisel päeval tekkinud nägemus asjast.

Esiteks hakkavad nende teiste autode hinnad sealt, kus Dusteri hinnakiri lõppeb. Teiseks ei kujuta ma ette inimest, kes tõsimeeli kaalub RAV4 ostmist (mille hinnad on tublisti üle 20 000 euro) ja samal ajal on lahti Dacia koduleht. Ostaks maja linna serva või korteri Õismäe üheksakordsesse? Mõlemad ju elamispinnad.

Pigem võiks olla konkurendiks Suzuki Vitara või hoopis mõni soodne universaalkerega auto Renault’ enda valikust, mille valimise käigus tekib diskussioon, et aga äkki ostaks hoopis maasturi?

Renault Capturit ehk väiksemat linnamaasturit ei saa nelikveolisena, Renault Kadjari hind sellises seades hakkab aga juba rohkem kui 22 000 euro juurest. Jõuamegi jälle Dusterini.

Tippvarustus on liiga uhke sõna

Dacia hind algab 9990 euro juurest (esikveoline bensiinimootoriga mudel, millel puuduvad isegi elektriaknad). Kõige kallimale versioonile kogu hinnakirjas olev lisavarustust juurde pannes, saab hinnaks 19 560 eurot. Muidugi, see ei tähenda, et kõik, millega me tänapäeval harjunud oleme, on seal sees.

Dusteri valikutes puudub adaptiivne kiirushoidja ja muu “isejuhtimine”, ei mingit Android Autot või Apple CarPlayd. Ekraani kvaliteet on paremal juhul kesine ja vähegi talutava heli saamiseks tuleb minna spetsialistide juurde ja kogu süsteem välja vahetada.

Rääkima peab ka rasketest teemadest

Me peame rääkima plastikust. See, millest koosneb kogu armatuurlaud ja millega on kaetud uksed, on kõige tavalisem kõva plastik. Nutmaajavalt kole. Mul tekkis kohe küsimus, kas kuskil mõni meistrimees selle suudaks katta millegi vähegi talutavaga ja mis see maksaks.

Aga ilmselt see plastik ongi hind, mida tuleb maksta selle eest, et võimekas väike maastur maksab nelikveolisena alates 12 390 eurost.

Kriitikarubriigi lõpuks tekib küsimus meediasüsteemi ekraani kohta. Üllatuslikult oli see sarnane ka eelmisel põlvkonnal. Kas kõik disainerid, insenerid, testijad ja turundusinimesed istusid sellesse autosse ja keegi ei näinud, et ekraan on tagurpidi sisse pandud?!

Kes seda autot ostaks?

Paljud, väga paljud inimesed. Praktilised ja pragmaatilised inimesed. Inimesed, kes oskavad raha lugeda.

Need, kes väidavad, et auto on tarbeese ning tegu pole autoentusiastide trollimiseks võetud poosiga, vaid päris arvamusega.

Need, kellel on tegelikult ka vaja aegajalt nelikvedu sisse lülitada ja üle põllu sõita, muretsemata, et kroomitud iluliistud võivad ära kukkuda.

Duster ei ole äge, ilus ega stiilne. Aga ta on nii pagana mõistlik, et iga kriitika muutub mõttetuks virinaks kohe, kui lauale lüüakse hinnasilt.

Money talks, bullshit walks.

Jah, osta,

Pragmaatilisuse triumf. Kogu kriitika, mida võiks Dusteri kohta teha, kukub kokku kohe, kui lauale tekib hind.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal reedel

Telli Autogeeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal reedel uudiskirja, kuhu on valitud Autogeeniuse nädala parimad lood, mida saad nädalavahetusel rahulikult lugeda.