Testipäeva eelne powerpoint esitlus väitis, et konkurendid võiks teatud mööndustega olla Nissan Qashqai, Toyota RAV4 ja Kia Sportage. Noh, ma ei tea. See on küll pigem turundusosakonna väljasõidu teisel päeval tekkinud nägemus asjast.
Esiteks hakkavad nende teiste autode hinnad sealt, kus Dusteri hinnakiri lõppeb. Teiseks ei kujuta ma ette inimest, kes tõsimeeli kaalub RAV4 ostmist (mille hinnad on tublisti üle 20 000 euro) ja samal ajal on lahti Dacia koduleht. Ostaks maja linna serva või korteri Õismäe üheksakordsesse? Mõlemad ju elamispinnad.
Pigem võiks olla konkurendiks Suzuki Vitara või hoopis mõni soodne universaalkerega auto Renault’ enda valikust, mille valimise käigus tekib diskussioon, et aga äkki ostaks hoopis maasturi?
Renault Capturit ehk väiksemat linnamaasturit ei saa nelikveolisena, Renault Kadjari hind sellises seades hakkab aga juba rohkem kui 22 000 euro juurest. Jõuamegi jälle Dusterini.
Tippvarustus on liiga uhke sõna
Dacia hind algab 9990 euro juurest (esikveoline bensiinimootoriga mudel, millel puuduvad isegi elektriaknad). Kõige kallimale versioonile kogu hinnakirjas olev lisavarustust juurde pannes, saab hinnaks 19 560 eurot. Muidugi, see ei tähenda, et kõik, millega me tänapäeval harjunud oleme, on seal sees.
Dusteri valikutes puudub adaptiivne kiirushoidja ja muu “isejuhtimine”, ei mingit Android Autot või Apple CarPlayd. Ekraani kvaliteet on paremal juhul kesine ja vähegi talutava heli saamiseks tuleb minna spetsialistide juurde ja kogu süsteem välja vahetada.
Rääkima peab ka rasketest teemadest
Me peame rääkima plastikust. See, millest koosneb kogu armatuurlaud ja millega on kaetud uksed, on kõige tavalisem kõva plastik. Nutmaajavalt kole. Mul tekkis kohe küsimus, kas kuskil mõni meistrimees selle suudaks katta millegi vähegi talutavaga ja mis see maksaks.
Aga ilmselt see plastik ongi hind, mida tuleb maksta selle eest, et võimekas väike maastur maksab nelikveolisena alates 12 390 eurost.
Kriitikarubriigi lõpuks tekib küsimus meediasüsteemi ekraani kohta. Üllatuslikult oli see sarnane ka eelmisel põlvkonnal. Kas kõik disainerid, insenerid, testijad ja turundusinimesed istusid sellesse autosse ja keegi ei näinud, et ekraan on tagurpidi sisse pandud?!
Kes seda autot ostaks?
Paljud, väga paljud inimesed. Praktilised ja pragmaatilised inimesed. Inimesed, kes oskavad raha lugeda.
Need, kes väidavad, et auto on tarbeese ning tegu pole autoentusiastide trollimiseks võetud poosiga, vaid päris arvamusega.
Need, kellel on tegelikult ka vaja aegajalt nelikvedu sisse lülitada ja üle põllu sõita, muretsemata, et kroomitud iluliistud võivad ära kukkuda.
Duster ei ole äge, ilus ega stiilne. Aga ta on nii pagana mõistlik, et iga kriitika muutub mõttetuks virinaks kohe, kui lauale lüüakse hinnasilt.
Money talks, bullshit walks.
Jah, osta,
Pragmaatilisuse triumf. Kogu kriitika, mida võiks Dusteri kohta teha, kukub kokku kohe, kui lauale tekib hind.