sest Autogeenius on ikkagi väljaanne autohuvilistele, nii et muidugi osta Fiesta ja tunne sellest rõõmu!
Harilik Ford Fiesta tõsikurvilisel teel tuletab meelde, et autosõidugurmaanlus on õnnelike tõbi, mida tuleb nautida.
Marslasele oleks raske selgeks teha, kuidas saab tillukese üheliitrise mootoriga väikeautot kaifida. “Marslase” all pean ma silmas inimest, kes ei oska tahta roolilt rohkem, kui et seda natuke vasakule keerates keerab auto natuke vasakule ja natuke rohkem paremale keerates keerab auto natuke rohkem paremale. Teisisõnu: täitsa tavalist autojuhti, nagu sinu tädi või minu naabrimees.
Reaalsuse painutaja
Ja siis on need teised. Autoajakirjanikud ja nende lugejaskond.
“Fiesta on tagasihoidlik luukpära, millega on tänu teravale juhitavusele ja täpsele roolile sama lõbus sõita kui mõne sportautoga. Innukad juhid armastavad nõudlikel teedel selle tundlikku loomust, ent hoopis Fiesta võime panna sind ka kõige argisemal sõidul naeratama võlub enim. Lühidalt: Fiesta on parima juhitavusega väike auto, mis paneb ka paljud kõrgema klassi autod kahvatuma.”
Nii kirjutas uue Fiesta kohta What Car?. Teine Briti autoajakiri Autocar sedastas: “See uus Ford on sama, mis tema eellased on alati olnud – suurepärane valik innukale juhile. Fiesta painutab jätkuvalt reaalsust, mis määrab, kui lõbus üks väike ja odav auto saab olla.”
Muide, Ford Fiesta liigub kümnenda järjestikkuse Suurbritannia aasta enimmüüdud uue auto tiitli poole. Selles, et müügiedetabelit troonib väikeauto, pole Euroopas midagi imelikku. Näiteks Itaalias läheb kõige rohkem kaubaks Fiat Pandasid ja Prantsusmaal Renault Cliosid.
Ehkki Fordi Dagenhami tootmisliinilt veeres viimane neljarattaline maha 2002. aastal, on “sinine ovaal” Inglismaal sedavõrd kaua ja laialdaselt tegutsenud, et kvalifitseerub brittide silmis kodumaiseks brändiks. Ning viimane mudel, mida Dagenhamis enne Fordi mootorite valmistamisele pühendumist kokku pandi, oligi Fiesta.
Ühendkuningriiklased ei kiida oma lemmikut kaugeltki üksi. Kui sakslasi võib samuti mõningases kallutatuses kahtlustada, sest ka nemad peavad Fordi “omaks”, siis näiteks Soome või Hollandi arvustajad võiksid ju ometi objektiivsed olla.
Kuid Ford Fiesta tituleerimine fantastiliste sõiduomadustega superminiks on maailma autosõidugurmaanide konsensuslik otsus.
Vana hea Postitee
Veidral kombel polnud mul olnud juhust ühegi Fordiga pikemalt sõita. Niisiis tuli Fiesta paljuloetud headus puhta lehena järgi proovida.
Minu “British B-road” ootas Tartu ja Põlva maakonna piirimail: vana Tartu–Võru maantee ehk Postitee, mis olevat Eesti kõige kaunim asfalttee.
Kaunis, aga ka vaheldusrikas ning lõiguti nagu nimme entusiastlike juhtide maitse järgi voolitud. Tartu poolt Vooreküla–Puskaru teele keeranud, tuleb kõigepealt ideaalses seisukorras teravate tõusude-laskumistega lõik, kus saab piisava hoo korras auto kenasti “kergeks”. Kusjuures tõusuharjadel keerab tee natuke sinna-tänna.
Järgneb väiksemate kõrguseerinevustega ja üsnagi ära vajunud, ent jätkuvalt kihvtide kurvidega lõik. Ihamarust (giggidy!) läbi ja ristumisest peateega üle sõitnud, läheb uuesti natuke mägisemaks. Äge osa saab väärilise lõppakordi kohe pärast maanteemuuseumit oleva maalilise Tilleoruga.
Kokku on tegu tõepoolest suurepärase paarikümnekilomeetrise teekonnaga. Ja teate mis: Fiesta sobis sellele teele nagu valatud!
Rool, ehkki väikeauto kohta suure läbimõõduga ning tänapäeva moe kohaselt elektriliselt võimendatud, on Ford Fiestal lihtsalt oivaline ning võimaldab juhtida autot suure täpsusega. Rooli ülekande kiirus on võrreldav puhastverd sportautode omadega.
Vähe sellest, et minu proovitud Fiesta ei olnud kuumpära ST, polnud see ka mitte “kangemate jalgadega” ST-Line paketiga, vaid mugavusele orienteeritud Titanium varustuses.
Samas ei ole ma kindel, kas jäigema vedrustusega versioon oleks toda Ihamaru-eelset sirgemat, ent suhteliselt ebatasast juppi kiiruse kasvades nii kontrollitult “seedinud”, või oleks masina lõpuks lutsukivi moodi lendu lubanud.
Ma ei tahaks pruukida Fiesta vedrustuse kohta autoajakirjanduses tõsiseltvõetavuse kaotamiseni ülekasutatud iseloomustust “konkreetne, aga mitte liiga jäik”, kuid pean tunnistama, et see võtab antud juhul asja väga hästi kokku. Sõnaga: Fiesta vedrustus on täpselt õige. Nagu ka praktiliselt kõik muu, mis selle juhtimist puudutab.
Fiesta, siesta, Ibiza, mañana
Marslase pilgu läbi on Ford Fiesta mugav, vaikne ning viisaka välimuse ja sõitjateruumiga kompaktne auto. Aga selle hind kisub kõrgustesse ning lisavarustuses leidub huvitavaid auke.
Näiteks: kolmesilindrilise EcoBoost mootori ning Titanium varustuspaketiga eksemplarile, mille eest tuleb tavahinna korral niigi välja käia vähemalt 16 700 eurot (kolmeukseline, manuaalkäigukastiga), saab navigatsiooniseadme minimaalselt 900 täiendava euro eest, ning tagumisi elektriaknaid ei pakuta üldse. Nagu ka näiteks Nissan Micrale, muide.
Kuid mis veel tähtsam: Fiesta on tagumise istmerea ruumikuse ja pakiruumi mahutavuse poolest oluliselt kehvem kui Seat Ibiza, mida ma proovisin eelmisel aastal teise väljaande tarbeks. Tean seetõttu öelda, et sõiduomadustelt saab Ibiza sealjuures Fiestale väga lähedale, ehkki jääb karva võrra alla. Vist. Kahe autoga kordamööda või vähemalt sama teed mööda sõitmine looks selles küsimuses selgust.
Meeter üheksakümnese järgi sätitud juhi taha jääb nii palju ruumi. Või noh, ei jää.
Sõidugurmaanil jagub aga põhjusi Fordi supermini poole vaadata küll ja veel. Mina sain Fiestaga sõitmisest meelekindlust valida enda järgmiseks autoks uuesti midagi sellist, mis suudab minus lapseliku elevuse esile kutsuda, olgu siis mudelinimeks Fiesta, Ibiza või midagi muud. Nagu öeldakse: elu on liiga lühike, et sõita nüride autodega.
