See on päris tore, sest varasemate Mustangite puhul on tekkinud küsimus, et miks 1981. aasta BMW käitub enam-vähem kiirel sõitmisel paremini, täpsemalt ja ootuspärasemalt, kui näiteks viienda põlvkonna Mustang (2005-2014).
Ootamatult läks tagumine ots ette
Kuigi esialgu tundus, et jutuks olev kuuenda põlvkonna Mustang oma tagasilla sõltumatu vedrustusega võiks olla isegi natukene rafineeritud ja euroopalik, siis selle illusiooni purustab gaasipedaaliga veidi järsemalt ümber käimine. Minul õnnestus saada tagumine ots ette ka nii, et kõik juhiabid olid ilusti sisse lülitatud ning ma ausõna ei teinud midagi erilist. Päris hirmus oli, sest see oli üpris ootamatu.
Lisaks ei tasu väga ka valgusfoori tagant võidu kiirendada, sest 418 hj tõmbavad tagarattad ilusti ringi käima ning kannavad asfaldile kena koguse rehvimustrit. Selle aja jooksul on suurema diiselmootoriga nelikveolise eurosedaani juht juba üpris kaugele jõudnud. 4,8 sekundit sajani on kena number, kuid ma usukasin seda ilmselt alles siis, kui autol oleks launch control. Seda aga niisugusele analoogautole ilmselt panema ei hakata.
Ka häiris see, et interjööris ei oldud saadud päris ilma selle plastikuta, millest meil prügikonteinereid tehakse. Seega: Mustangil on veidi vallatu saba ning ta nõuab taltsutamist. Sellist tunnet siiski ei teki, et ta sind kurvis ära tahaks tappa.
Samas, kui autol oli presentkatus peal, ei sihisenud ega vihisenud ka kiirema sõidu puhul kuskilt. Ma kahtlustan, et selle triki on suutnud ellu viia pigem Fordi Saksamaal töötavad insenerid. Mõned autotootjad ei saa teatavasti isegi raamideta akende puhul ilma teatud kiirusel tekkiva tüütu sisinata. Ford saab.