Test

Uus Ram 1500: linnas võimatu, maastikul pettumus ehk tõeliselt meeldiv sõidukogemus!

Ausalt, ma ei püüa midagi kompenseerida. Fotod: Tarmo Tähepõld

Jah, osta,

Kui sul on seda päriselt tööks või hobideks VAJA ja lubad, et sa sellega Kalamajja elama ei koli, siis osta muidugi. RAM on kallis, aga autot on selle raha eest ka palju ja täitsa eurooplase maitsele. Näiteks uus Ford F-150 näeb seest palju plastisem välja.

Ma ei ole tagumikutunnetust kunagi väga mõistnud. Noh, autode puhul või nii.

See on filosoofia, kus juhiiste peab olema võimalikult madalal ning su isikliku tagaosa kaudu on paremini tunda auto käitumist. Puhas loogika ja füüsika, sest kõrgemal on kõikumise amplituud suurem ja vedrustus sinust kaugemal.

Seetõttu ilmselt ongi liikluses näha napilt üle ukseserva paistvaid peanuppe. Midagi võidad, midagi kaotad. Nagu üks füüsikaseadus ütleb – võidad jõus, kaotad tee pikkuses. Sarnaselt siis antud olukorrale – võidad tunnetuses, kaotad nähtavuses.

Valge värv muudab muidu tigeda kastika veidike inimsõbralikumaks.

Mina eelistan igapäevasel sõidul iga kell nähtavust. Autos krutin istme alati võimalikult kõrgele, sest ma pean nägema kapoti mõlemat nurka ja vabalt, ilma küünitamata.

Lisaks on teadmatus teadupärast õnnistus. Mida su tagumik igapäevaselt põrandal istudes tunneb? Peamiselt asfaldis haigutavaid auke, eriti praegusel ajal.

(Linna)maasturi müüdid mind ei kõiguta

Seetõttu olen ma linnamaasturite suhtes keskmisest soodsamalt meelestatud. Eks ma mõistan põhimõttelisest Kaur Ilvese argumente, mis linnamaasturite vastu käivad. Mees räägib ju õigust.

Välja arvatud number 3, mis kõlas nii: “Linnamaasturiga sõites annad selge signaali, et su silmnägemise ja ümbruse tajumisega pole kõige paremad lood. Ja see on natuke piinlik lugu vist?”

Siit näeb väga hästi üle kõikide teiste.Foto: Paula Johanna Adamson

Ümbruse tajumisega võib ju kõik hästi olla, aga alati saab paremini! Ma näen hästi, aga tahan näha veel rohkem.

Selle tulemus on muidugi see, et toimub võidurelvastumine ja kui lõpuks on kõigil maasturid, siis oleme parema nähtavusega jälle nullis.

Võtame kohe kasutusele tuumarelva

Aga mis oleks, kui jätaks igasugu “keskmaaraketid” vahele ja varustaks end kohe korraliku tuumarelvaga? Liiklus on džungel ja kõik võtted lubatud.

Tegelikult on RAM tööauto, aga väga, väga mugav tööauto.

Näiteks kuue meetri pikkune ja 5,7-liitrise V8 mootoriga hiidkastikas, mis on mu esimene testiauto, millel on astmelaud päriselt õigustatud (sõidab põhja alt välja ägedalt). Lavale astub (Dodge) Ram.

Sõitsin põgusalt uue Ram’iga suvel, kui esimesed versioonid Eestisse jõudsid. Ja ma mõtlen täpselt sel hetkel, kui nad jõudsid, Paldiski sadamasse, otse laevalt. Proovida sai kõiki nelja varustustaset ja mulje oli soodne.

Vaid väike fragment sellest, mida sa saad, kui valid RAM Longhorni. Vau-elamus on garanteeritud.

Longhorn nime kandva versiooni puhul kasutaks muidugi mingit muud sõna… hämmeldus? pahviks löödud? Näiteks need kuldse ornamendiga ääristatud näidikurõngad ja hiiglaslik “vööpannal” käetoel – ‘mmmurica!

Saateautoks suusamatkale

Nüüd jõudsin lõpuks ka pikema sõiduni ja seda kõige kallima versiooniga Limited.

Kõik Eestis müüdavad Ram’id saavad valdavalt peale ka gaasiseadme, mis toob kütusekulu mõistlikkuse piiridesse. Demoautole seda veel ei jõutud panna ja põnevam oligi – mis siis ikkagi on sellise monstrumi reaalne kulu?

Loobusin raske testitöö nimel ühel iga-aastasel suusamatkal füüsilisest pingutusest ning pakkusin end vabatahtlikuks saatemeeskonda, kes erinevates kohtades matkajatele valmistab ette sooja joogi ja snäkilaua. Nagu maratonil kombeks.

Sellist toitlustuspunkti on rõõm kaugelt märgata.

Mu autovalikut nähes pani rajameister mõne kohtumispunkti(ga) kohe eriti metsa ja ma olen talle selle eest lõputult tänulik.

Enne seda oli aga vaja matkale, mille alguspunkt oli Pärnumaal asuvas Jõulumäe spordikeskuses, kohale jõuda. Läbi reedeõhtuse Tallinna tipptunni kõigepealt lapsed rongiga maale vanaema juurde ja siis mitmed matkalised erinevatest kohtades autole.

Rekkajuhi närvid

Ma ütlen, et need inimesed, kes Ram’i või mõne muu Ameerika hiidkastikaga suudavad igapäevaselt Tallinnas liigelda, on kangelased. Balti jaama kõrval asuvas parklas, kus sõiduautoga manööverdamine on käkitegu, nägin mina igatahes Ram’iga kurja vaeva.

On ka suuremaid autosid kui RAM, aga vähe.

Jah, ma ei tunneta veel gabariite, aga mul on ju abiks andurid ja kaamerad. Sellega on aga üks suur probleem – kui sul on kapoti all üle 400 hobujõu ja auto kaalub 2,4 tonni, siis sellisega on väga raske vaikselt edasi nihkuda.

Vajutad gaasi, ei midagi, vajutad veits veel, ikka ei midagi ja siis huummmffh! ja ta hüppab edasi. Kas ma tahan parklas, kus on sentimeetrite mäng, selle Leviaataniga edasi hüpata? Mkmm, sestap oli kruttimist kõvasti, sest hüppevaru tuleb jätta.

Eestikeeles hääldatuna on autol imeliselt sobiv nimi – Ramm.

Kalamaja lumevallidega ääristatud teedest ärge üldse rääkige. Ka suvisel päeval mahutavad need tänavad tihti vaid korraga ühe auto.

Ma võiksin Ram’iga ronida vabalt kõikide nende jäämägede otsa, et vastutulija mööda lasta. Kahjuks oleksin ma esiosaga juba täielikult kõnniteel, sel ajal kui kast laiutab ikkagi keset sõiduteed.

Nagu Weekend Festivalile sõidaks

Kui ma lõpuks maanteele jõuan, siis hakkab nägu naerule minema. Tõeline ma-olen-jumal! tunne. Mu iste algab seal, kus TAVALISTE inimeste pead asuvad. Mind ümbritseb luksuslik salong koos kõigi mugavuslisadega ning kapoti all on eelmainitud V8.

Tõsi, teekond Pärnusse kulgeb pea terve tee sadade autodega ühtses kolonnis kiirusel maksimaalselt 80 km/h, koos traditsiooniliste optimistlike möödasõitjatega.

Aga ei, jumala eest, 2+2 teed on Eestis tarbetud ja mingit liikluskoormust meil ei ole.

Igas veoautos juba Harman Kardonit ei ole.

Mind kolonn muidugi ei sega. Adaptiivne kiirushoidik, mootorimüra ei ole, tuule- ja rehvimüra minimaalne, täiesti pädev Harman/Kardon helisüsteem ja meeldiv seltskond, kellel on isegi tagumisele keskmisele istmekohale kuhjatud kotivirnast hoolimata tohutult palju ruumi.

Oot, aga miks on asjad autosse kuhjatud? Sest kastikate ei olnud konkreetsele autole veel jõudnud ja ilma selleta ei ole enamikke asju võimalik kastis vedada. Lugege, mis ma arvasin üldiselt kastikate kohta siin Toyota Hiluxi loos, aga lühidalt – see on väga ebapraktiline keretüüp, kui püüda igapäeva elu elada.

Ameeriklased on lõpuks ometi asjast aru saanud

Ram on päriselt suutnud teha auto, mis vastab eurooplase nägemusele kvaliteetsest ja kallist maasturist.

See dekoor seal naha kohal peaks olema päriselt puit, mitte plastik.

Limited versioonil häirivat plassi plastikut peaaegu pole, varustus on rikkalik ja üldiselt võiks kogu salongi kohta öelda lausa maitsekas. Kõik on muidugi kaks korda suurem, kui Euroopa ja Jaapani omades, aga sellegipoolest ilus.

See suurus annab muidugi tunda istmes. Mingist olulisest külgtoest või perfektsest istumisasendist on raske rääkida, kui see iste on üldiselt mõeldud mahutama ka kaks korda suuremaid isendeid kui ma ise.

Kui see hiiglaslik kaas avada, siis alumiselt küljelt leiab tabelid, et teisendada tolle sentimeetriteks, Pythagorose teoreemi jms kasuliku.

Kahe esiistme vahel asuvad panipaigad mahutavad rohkem, kui mõne mehe kummut. Päriselt, sinna võib ära kaotada mida iganes, sest see värk on põhjatu.

Elukogenumad muidugi teavad, et kui sul on hästi palju ruumi igasuguse kola jaoks, siis hästi palju kola sul sinna ka koguneb ja alumised kihid huvitavad varsti juba arheolooge.

Suurust iseloomustab hästi see, et keskkonsoolis on olemas kinnitus, kuhu panna oma mobiil juhtmevabalt laadima. Aga vajadusel mahub sinna ka tahvelarvuti!

Maastikusõit valmistas täieliku pettumuse

Aga põhiline – see auto suutis nende mõningate metsateedega, kus keegi polnud nädalaid sõitnud ja kus märg sulalumi ulatus põlvini, hakkama saada nii, et ma olin päriselt pettunud.

Ei mingit müttamist, nõksutamist ja 4WD Low nupu kasutamist. Võimalust labidatööle ei olnud, kuigi mul oli kaasas inimene, kes organisatsiooni reglemendi järgi oleks olnud kohustatud mind välja kaevama. See auto lihtsalt läks, nagu tank.

RAM lendas läbi lume nii kiiresti, et kaameramees ei saanud kaadritki paika.

Kui kaks ja pool tonni ameerika rauda hoo sisse saavad, siis selle peatamiseks on palju rohkem vaja. Ilmselt väga paksu ja tihket muda või mõnd jämedamat põlispuud. Või teist tanki.

Põhja kõrgus maast on tavaoludes 22 sentimeetrit ja õhkvedrustuse käik on tervelt 10 sentimeetrit. Konkreetsel autol olid all ka 22-tollised veljed, millel tavalised naelrehvid. Ilmselt spetsiaalsete maasturirehvidega oleks asi veelgi parem, aga siis kannataks ka maanteesõit.

Kui ka vedrustuse ülemises asendis põhi juba maad kriibib, siis oled ilmselt liiga suure tüki ampsanud.

Mõistlikum kui veoauto?

Ma ei kahtle, et Ram’i on võimalik maastikul kinni ajada, ta ei ole ka päris nii spetsiaalmaastur. Eriti kui võsa on tihe ja sa ei tegelikult ei taha teda puu vastu ära kraapida.

Aga kui sa sõidad mudasele ehitusobjektile, treileril 3-tonnine ekskavaator või kütusevaat, siis ilmselt on Ram targem valik, kui mingi veoauto. Lisaks ka multifunktsionaalne – objektijuhi mugav esindusauto / veoauto.

Natuke juba mõistan ameeriklasi

Loodusesõber ja murelik maailmakodanik minus loomulikult ei mõista, miks kõik ameeriklased omale kastikaid soetavad. Nädalavahetuse Ram’iga veetnud autoinimene veidike hakkab aru saama.

Tahkurannas sattus Ram metsa suunduvate jahimeeste seltskonda. Ilmselgelt olime trüginud Hiluxite mängumaale.

Kui see auto on USAs kümneid tuhandeid eurosid soodsam, kütuseliiter maksab 60 eurosenti ja teed ning parklad on palju laiemad – ma võiks ka hakata mõtlema, et kas Ram või Toyota Corolla?

Eriti arvestades, et jama lugu, kui oled Corollas ja Ram sulle otsa sõidab.

Palju see kütet võtab kah?

Ahjaa, hind ja kütusekulu. Ram’i hinnad algavad natuke vähem kui 60 000 eurost. Tippmudel Limited, kus kõik oluline juba hinnas sees, maksab 75 000 eurot.

Imposantne ja asjalik kastikas, mis on oma hinda väärt.

Suur raha, aga autot saab selle eest ikka kõvasti. Ja ma ei pea silmas ainult tonnaaži ja jooksvaid meetreid. Eriti, kui võrrelda näiteks hiljuti sõidetud Škoda Kodiaq RSiga, mis maksis 56 000 eurot.

Ja muidugi – elektrimootor!

Kiirendus ei ole päris sama, mis veelgi raskemal Mercedes-AMG G63 maasturil, aga 100 km/h, mis tuleb kätte umbes 7 sekundiga, pole kindlasti aeglane. Stardi puhul on abiks uudne eTorque süsteem, mis muudab Ram’i mõnes mõttes hübriidiks.

Puhta elektriga sõita ei saa, küll aga on 48-voldise seadme ülesandeks anda tühikäigul või madalatel pööretel see esimene pauk, kuniks mootor jõuab pööreteni, mis võimaldab üle võtta. See on abiks nii start/stop süsteemi kasutamisel kui ka näiteks raske haagise kohalt tõmbamisel.

Kütusekulu ilma gaasiseadmeta? Maanteel näiteks 10-11. Keskmiseks sain lõpuks 16 liitrit sajale. Aga saate ju aru – lumised metsateed, 400-hobujõuline V8… vahel noh, lihtsalt juhtub.

Mis puudutab tagumikutunnetust, siis peale nädalavahetust oma tavaautosse istudes sain ma aru, et kogu see põrandalistumine, see pole minu jaoks.

RAM 1500 Limited

Mootor5,7-liitrine V8, bensiin, nelikvedu
Võimsus401 hj
Kiirendus 0-100 km/hu. 7 sekundit
Kiirus173 km/h
Kütusekulu14,3 liitrit (gaasiseadmega arvestuslikult 12 liitrit)
Hind75 000 eurot

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.