Test

Mida teed, kui Kreeka mägiteedel sõites kiilub gaasipedaal alumisse asendisse?

Saage tuttavaks - see on teie rendiauto järgmiseks kaheks nädalaks, nimi on The Thing.

Jah, osta,

kui sul on vaja autot, mis on tore ja tõmbab pilke. Igal juhul otsi eksemplar, mis on lahedasti värvitud ja millel on oma Instagrami konto.

Vastus pealkirjas esitatud küsimusele – mitte midagi erilist. Kummardad, tõmbad käega pedaali õigesse asendisse ja jätkad ettekavatsetud tegevustega. Võib olla viskad veel pilgu korra pedaalile, et kas sai hästi kõik. Oi, näed, üks kartulikrõps on maas.

Nimelt ei juhtu 42 aastat vana Volkswagen Typ 181 puhul gaasi vajutades suurt midagi. Eriti siis, kui sees on neljas käik ja jõuallikaks vana Põrnika umbes 60-hobujõuline õhkjahutusega lamamootor.

Sama süda ja sama hing, mis siis, et välimus kardinaalselt erinev.

Me võime seda nimetada puhtalt teaduslikus mõttes “kiirendamiseks”, sest kuskil midagi nõksatab, aga umbes samamoodi kiirendab hommikusel libisemisel tigu, kes näeb maasikat.

See hetk, kui übercool auto on palju odavam, kui igavad

Mõneti ootamatult on Autogeeniuse kõige pikemaajalisem ja põhjalikum autotest just nimelt sõidukiga, mis veeres tehasest välja aastal 1977 ning kandis näiteks Ameerikas nime Thing ehk Asi. Konkreetne auto kannab veelgi bravuurikamat nime The Thing ehk siis Asi suure A tähega.

Saksamaalt ostetud ning sealt eelmisel aastal omal jõul (ja probleemideta) Kreeka edelaosas asuvale Kefalonia saarele sõitnud Volkswagen maksis ostes 6500 eurot.

Omaniku sõnul olid sarnased, tehniliselt väga heas seisukorras Typ 181 mudelid umbes 8000 eurot. Miks tema sai odavamalt?

Kas teie arust kahandab selline välimus konkreetse auto väärtust? Mina ei nõustu!

Sest auto oli “ära rikutud”. See Jurassic Parki teemaline värvilahendus võttis auto hinnast nakstigi! poolteist tuhat maha. Päriselt?!

Ma oleks nõus maksma 1500 eurot rohkem, et tavalisest militaristliku taustaga Volkarist saaks niivõrd ülilaheda välimusega auto nagu The Thing! Kummaline on see automaailm…

Kui broneerid autorendis “Fiat 500 või sarnane…”

Algas asi sellest, et kui minna puhkusereisele soojale maale koos autoajakirjanikust pereisaga, siis tasub lastel hakata õngitsema teemal, et “äkki võtaks mingi lahtise auto? Kas või mõneks päevaks?”

Disain on tänapäevasest kardinaalselt erinev, aga kuna tegu oli algselt militaarsõidukiga, siis ilmselgelt ei olnud see disainiime ka sünni hetkel.

Sest nad teavad, et autofännist isa tahaks seda ka, lihtsalt kabriod on rendis sageli jaburalt kallid.

Oled ennast ja reisieelarvet juba harjutanud mõttega vanast Suzuki Jimnyst või uuemast Fiat 500, mille pehme katus käib ära ja maksab poole rohkem, kui suvaline väikeauto.

Hobiautoinimesed, muusikud ja monogaamid

Ja siis äkki selgub, et su sõber on täiesti hea meelega nõus oma hobiautot sulle laenama. “Kolm päeva tasuta ja kui meeldib, eks siis lepime mingi hinna kokku.”

Hobiautoinimesed, muusikud ja monogaamid mõistavad, et see pole tavakäitumine. Oma hobiautot, pilli või elukaaslast ei laenata välja! Vähemalt mitte igaühele. Aga näete, mina läbisin sõela.

Vana auto, veidike ikka lekib ja meie koduomanike hoovi suhtes oli viisakas papp alla panna. Autol on muuseas ka oma Instagrami konto.

Sellist remonti ma oskan hästi

Sain auto kätte paar päeva peale saarele saabumist ning suhteliselt minimaalsete juhenditega. Omanik ise oli ära ja auto andis üle üks pereliige, kes saarelt ära lendas: “Palun, siin on võtmed, aknad asuvad eesmises pagasiruumis (!) ja kui ei käivitu, siis tao selle mutrivõtmega akuklemme tagaistme all, siis hakkab tööle.”

Ma olen õnneks oma elus sõitnud päris palju GAZ 51 veoki, VAZ 2101 sõiduauto ja “piruka” Mossega (IŽ 2715), seega igasugu vigurid stiilis prõmmi kolm korda uksega, ohverda põder ja viska bensupaaki surnud konn, ei olnud mulle võõrad.

Kui mutrivõtmega akuklemmi pihta, siis nii olgu. It’s not a bug, it’s a feature!, ütleks progejad.

Ja kellel jäi segaseks, siis auto aknad on tõesti raamidel ja tugevast kilest ning kui katus maas, siis sel ajal on aknad peidus auto eesotsas asuvas pagasiruumis.

Kaks kõige olulisemat näidikut – pöörded ja temperatuur. Nii kütuse kui kiirusenäidik olid sellised, mm… loomingulised.

Kui me räägime tänapäeva mõistes lihtsatest autodest, siis ilmselt puudub neil (adaptiivne) kiirushoidik, ust katab plank plastik ja näidikuteplokk on analoog. Ilmselt tuleb ka pagasiluuk ise kinni lüüa, ilma elektrita.

Loetleme varustust

Typ 181 puhul, mida sujuvuse huvides nimetame edaspidi Asjaks, on lihtsus hoopis teisel tasemel. Loetlen mõned asjad, mida sellel autol EI OLE:

  • roolivõimendus
  • salongipolsterdus
  • turvavööd
  • peatoed
  • helisummutus
Ainuke asi, mis autos ei ole metallist on katus ja istmed. Nagu näha, siis uksepolstreid pole, aga uni on see eest värskes õhus hea ja kogu rannavarustus mahub ka ära.

Asjad, mis ON:

  • juhiabidest on rool, pidur, sidur, gaas…
  • mugavuslisadest on järelturu automakk (bluetooth, MP3 ja kõik jutud muidugi), päevavari rannas kasutamiseks, 2 rannatooli, katus
  • turvavarustusest Püha Gerasimose ikoon

See seiklus jääb ilmselt lühikeseks

Sõites oma peatumiskoha suunas ning nautides tuult mu juustes, ühtlasi ka tagant keerisena saabuvat heitgaasivingu, mootoriplärinat ja täielikult puuduvat turvatunnet, olin kindel, et üle kolme päeva mu pere seda autot ei kannata ja ilmselt väsin ka ise. Tahaks ikkagi Fiat 500 nunnupalli.

Oi, kuidas ma eksisin. Kolmanda päeva lõpuks, kui me olime teinud saarel juba mitu pikemat tretti, oli kindel, et see auto tuleb mu käest jõuga ära võtta, kuna vabatahtlikult ei olnud nõus millegi muuga sõitma enam keegi.

See on ebanormaalne, kuidas üks auto, millel oli vaid kaks päriselt pädevat pooltargumenti – kabriolett ja äge värvilahendus, suutis südame külge kasvada.

Lahkusime saarelt kaks nädalat hiljem, tegime omanikuga mõnusa istumise ja veinid ning mul pole kunagi olnud kergem anda käest ära arvestatav kogus sularaha. Täpselt nii palju, nagu ma ise arvasin, et võiks anda, ütles omanik. Tundus, et mõlemad osapooled jäid väga rahule.

Sõidukogemusest ka?

Need olid ühed emotsionaalsed kaks nädalat ja sellega sõita oli tänapäevases mõistes nii halb, et muutus juba heaks.

Nagu tänapäevane linnamaastur – nelikvedu küll pole, aga põhja kõrgus maast on piisav.

Manööverdamine oli kohutavalt raske. Katust küll pole ja nähtavus on hea, aga roolivõimu puudumine tähendas rasket trenni. Kaasa ei aidanud ka Kefalonia kitsad teed ja tänavad, kus väntamist oli mehemoodi.

Nagu öeldud, jõud ei ole selle auto tugevaim külg. Sirgel teel läks täitsa kenasti ja tagasivaates võib öelda, et ega ta läks lõpuks üle ka igast mäest. Hirmu, et nüüd hakkab tagurpidi alla veerema, ei olnud kordagi. Aga autost oli kahju.

Käsi kasvab käigukangi külge

Lähened tõusule, 60 km/h ja neljas käik. Peagi paned kolmanda. Algavad teravad serpentiinid, kus mõni 180-kraadine pööre on nii terav, et vajab lausa esimest käiku.

See auto jõudis ka sinna alla randa ja üles tagasi. Korduvalt.

Siis teine käik, hoog üles, kolmas käik, hoog raugeb, paarsada meetrit hiljem jälle teine, hoog üles, mootor karjub, kolmas käik, mootor sureb, teine käik, mootor karjub… Hakkab pilt tekkima?

Iga mäekuru ületus oli korralik turjatäis tööd. Mul polnud häda miskit, tore ju. Pole igav ja oled nagu Juha Kankkunen. Jalad välguvad pedaalidel, käsi koguaeg vahetab. Aga vaene auto ja vaene perekond.

Üks asi on mäest üles saamine, aga siis tuleb alla tulla

Algab laskumine. Kolmas sisse ja mootoriga pidurdus, pagan, kiireks läheb, pidur ka alla. Ikka läheb kiireks, piduripedaal väriseb ja pidurdusjõudu eriti juurde enam ei rakendu, teine käik, pöörded hüppavad üle 4000, pere lendab hooga ettepoole (turvavöid pole, mäletate).

Nagu eelnevalt ka mainitud, kõike seda saadab kergelt autosse saabuv vingugaasihais.

Uksed, muuseas, saab ka väga lihtsalt eemaldada. Nagu ka esiklaasi. Et siis turvalisus…

Ja siis muidugi ohutus. Kuna tagaistmel polnud üldse turvavöid ja eesmistele oli kunagi paigaldatud sellised lõdvalt rippuvad lennukivööd, siis võtsime vastu otsuse, et sõidame kõik ilma. Üks pere.

Lõppude lõpuks pole vahet, sest halva õnne korral tähendab turvavöö vaid seda, et mingid jupid esiistmel istujatest on kukkumise lõpuks veel autos, kui ülejäänusid peab rohkem otsima. Puudub sellel autol ka turvakaar ja esiklaas on tegelikult alla klapitav ja omab struktuurse turvalisuse osas nullilähedast väärtust.

Kõige ohtlikum autotest, kaitseks Püha Gerasimos

Põhimõtteliselt on Asjaga mägedes sõitmine kõige ohtlikum asi, mida ma vist eales autoga teinud olen. 200 km/h ringrajal BMWga avarii tehes on teatud lootus olemas. Asjaga 30 km/h mägedes teelt väljasõit on võrdne plekkvannis istumisega avarii ajal.

Hommikusöögi kõrvale ju ilus vaadata. Kuigi iga tuulehoog tõi ka bensiinilõhna.

Aga sellega harjub. Esimesed paar päeva oli ainult veits hirmus ja mõne eriti järsu ja kitsa mägitee peal üle ääre vaadates ka. Õnneks on liiklus Kefalonial hõre ja viisakas. Ühtegi hullu kihutajat nurga tagant vastu kunagi ei tulnud ja teelaiust veokit samuti mitte.

Samuti käitud sa ise täiesti teistmoodi, kui tead, et sind hoiab ainult sina ise ja natuke ka Püha Gerasimos. Pidev valmisolek ja keskendumine, 70 asemel sõidad 50ga ja kui keegi su taha toppama jääb, võtad esimesse taskusse ja viipad ta mööda.

Auto kasutusjuhend oli telefonis

Austades omanikku ja tema autot, küsisin ma iga väiksegi kahtluse korral omanikult Facebookis ja Whatsappis nõu ja juhendust. Kas laskudes pigem mootoriga pidurdada või pedaaliga? Mis on ülemine pöörete piir? Õli temperatuur läheneb kohati 100 kraadini, kas OK?

Õnnelik omanik on saabunud ja auto ühes tükis tagasi saanud. Aitäh, Photios!

Photios, nii oli tema nimi, omanikuna osutus õige lahedaks inimeseks. 4000 pööret on täitsa normaalne, ära muretse! Ma rohkem ise kasutan mootoriga pidurdamist. Makk ei tööta? Tõmba pesast välja ja sudi kaablitega, mingi ühenduse probleem. Naudi, ära muretse nii palju!

Ainult üks tehniline pisitõrge

Kaks nädalat hiljem, peale rohkelt tankimisi ja imelisi retki läbi kogu saare, samal päeval, kui pidin omanikule lennujaama vastu minema, tekkis esimene tõrge. Ilmselt ei toiminud hästi enam üks süüteküünal, kuna auto kippus puterdama.

Photiosel endal sellest probleemi ei olnud. Ütles, et vaatab mõnipäev üle, ta küll ei tea täpselt veel, kus küünlad asuvad, aga ongi põnev.

Isegi selline külgboks oli korraliku trenni eest.

Kusjuures ka akut ei pidanud mutrivõtmega taguma. Piisas sellest, kui juhikohalt käsi sirutada tagaistme alla ja klemmi logistada.

“Aši oli šeda väärt..!”

Võib jääda mulje, et see oli üks hirmus töö ja vaimu närimine. Aga preemia oli kordades suurem. Või nagu Vanamees ütleks: “Aši oli šeda väärt..!”

Sa näed kõike ja kui bensuhaisu pole, siis  tunned looduse lõhnu. Selle autoga võid trügida kaugemale, kui rendikaga julgeks.

Asju mahtus palju, ei olnud muret, et kraabid midagi ära või auto on pärast liialt liivane.

Staar oli muidugi auto, aga kui ise ka sees olid, siis varastasid natuke seda sära endalegi.

Vähetähtis pole ka tõsisasi, et kahe nädalaga oled sa saanud saarel nii palju tähelepanu ja pildistamissoove, et tekib kerge kuulsuse tunne.

Kefalonia on autode mõttes igal juhul täiesti igav koht, aga kui seal oleks ka sebinud ringi Ferrarid ja Lamborghinid, siis Asi oleks ikkagi olnud staar.

Kui sul on selline Asi, siis poosid ja uhke omanikutunne tekib kergelt.

Kummardus ja eesriie

Ja kõige lõpuks manage endale silme ette pilt:

Asi tuleb öösel mägedest alla, tähistaevas ja lõunamaa soe öö. Mootorimüra on minimaalne, sest kerge langus ja vaba hoog. Spotify’st mängib David Bowie “Space Oddity” ja kõik, kes ei pea roolima, lebasklevad vabas vormis ja vaatavad tähti…

Though I’m past one hundred thousand miles
I’m feeling very still
And I think my spaceship knows which way to go
Tell my wife I love her very much she knows

NB! Panin Chris Hadfieldi versiooni, sest selle visuaal on lihtsalt niivõrd võimas.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.