5 olulist asja, mida ma õppisin operatiivsõidukijuhtide ohutu sõidu koolitusel

Maanteeamet pakkus mulle võimalust osaleda ohutu sõidu koolitusel, mida tehakse tavaliselt operatiivsõidukite juhtidele ning läbiviijateks on samuti politseinikud.

Ma ajasin juba poole lause pealt jopet selga ja jooksin Laitse rallipargi poole, sest sellist võimalust pakutakse väga harva.

Ma ei hakka pikalt kirjeldama, kuidas koolitus välja nägi. Seekord loos vähem müra, vähem nalja, sest see oli silmiavav kogemus. Ma tean nüüd, et ma ei tea mitte midagi ja oma sõiduoskustes kahtlen tugevalt.

Koolitusel kasutatud autodest osad olid juba vanemad, aga peamised juhiabid olid kõigil olemas.

Poolteist tundi väga valgustavat teooriat ja siis neli tundi platsil pidurdus- ja põikeharjutused. Uuesti ja uuesti ja uuesti kuniks iga liigutus oli masinlik ja täpne. Või noh, ideaalis oleks pidanud olema. Sellise koolituse peaks läbima IGA juht ja loodetavasti peagi see võimalus ka tekib.

Toon välja viis kõige olulisemat asja, mis ma õppisin. Loodetavasti on kasu teilegi.

Autod on palju võimekamad, kui me arvame

Aga seda vaid juhul, kui asju õigesti teha. ABS on peal juba igal tavaautol. Enamikel, mis on uuemad kui 10 aastat, ilmselt ka stabiilsuskontroll.

See tähendab, et takistusest möödapõige on võimalik teha ilma mingi probleemita ka kiirusel 70 km/h. Auto ei lähe käest ära, ei käi üle katuse, aga seda vaid õigesti käitumise puhul. Väiksemad vead korrigeerib stabiilsuskontroll ära.

Näiteks rooliga tuleb teha VÄGA palju vähem, kui me arvame ning kordades kiiremini kui tavaliselt. Enamik keeravad liiga palju ja siis lähebki jamaks. Siin loos ma ei saa teile nagunii õiget võtet õpetada, endal läks platsil selle õppimiseks väga mitu katset ja ka siis oli veel hägune.

Ohuolukordades on suurim vaenlane aju

Kiired liigutused, väga jõulised pidurdused, õiged otsused – need kõik võivad jääda hiljaks, sest aju ei suuda otsustada või otsust ellu viia.

Me pidurdame ohuolukorras kõik liiga nõrgalt, roolime valesti ja mis peamine – reageerime liiga aeglaselt.

Kollane joon näitab, kui pika maa läbib auto hetkest, kui juht märkab ohtu ja teeb otsuse  ning reaalselt pidurit vajutab. Must joon on maa, mis tal on selleks hetkeks takistuseni jäänud. Number paremal on kiirus kokkupõrke hetkel.

Toodi näide, et ühe surmaga lõppenud õnnetuse uurimine näitas, et juhil oli olnud tervelt 5 sekundit aega teha mingigi otsus ja ta ei teinud seda. 90 km/h sõites läbib auto ligi 25 meetrit. 5 sekundiga üle saja meetri!

Põder teel! – kas teisi autosid on? – kummalt poolt möödun? – mis on mu kiirus? – jalg gaasilt – pidurdada ei jõua – rool veerand pööret vasakule – kohe sama palju paremale – rool sirgeks.

Selge mõistuse säilitamine ja vajalike tegevuste koordineerimine ohuolukorras on aju ülesanne ning kahjuks veab see sageli alt.

Harjuta pidurdamist!

Kaur Ilves kirjutas sellest hiljuti ja koolitusel oli ilmekalt näha, kui vähe me pidurdada oskame. See on asi, mida kõik saavad ise proovida ka ilma spetsiaalse koolituseta.

Leidke teelõik, tehke kindlaks, et kedagi pole ees või taga ning tee pole libe. Ja lööge pidur põhja, jõuga! Kui manuaalkastiga auto, siis sidur ja pidur korraga. Kuniks tunnete, et teie jalg tõepoolest paneb välja viimase. Las auto ragiseb, las pedaal väriseb. Ta peabki nii tegema.

Suurem kiirus mõjutab peatumist tõepoolest kordades

Üks asi on teooria, kui sulle räägitakse, et sõidad 50 km/h asemel 70 km/h ja oht inimest tappa on kordades suurem. Teine asi on, kui sulle seda demonstreeritakse.

Liikluses ei osata üksteist lugeda

Liikluses tekib tihti olukordi, kus inimesed ei suuda oma harjunud piiridest väljuda. Näiteks tavalisel maanteel mahub vabalt kõrvuti kaks suurt veoautot ja vähemalt üks sõiduauto.

See ei tähenda, et me peaks hakkama “lätit tegema” ehk siis vägisi kolmandat rida möödumisel.

Liiga tihti juhtub see, et möödasõit venib pikale, aga vastutulija, ega see, kellest möödutakse, ei tee piisavalt ruumi. Hoitakse oma positsiooni ning ei osata olukorra ohtlikkust lugeda. Mõni tunneb lausa õiglustunnet olla oma sõidujoonel ja möödujat mitte aidata.

Mittemõistmine toimub ka pööretel, ridu vahetades ning muudes olukordades. Õigus- ja õiglustunne ei saa olla kõrgemal kui terve mõistus ja inimelud.