Aga läheme korraks tagasi algusesse? Idee ei ole lihtsalt suvaliselt kütuse põletamist või heitmete väljutamist maksustada, sest siis on meil õhk ikka tossune, aga riigieelarve täis raha populistlike reformide tegemiseks (asi, mille üle peaksime kodanikena tuliselt valvama). Idee on ikka selles, et me ei tossutakski.
Ühes uuringus võtsid majandusteadlased automaksu ja kütuseaktsiisi probleemi luubi alla ja kasutasid seitsme Euroopa riigi andmestikku.
Nende järeldus oli see, et tarbija ei arvesta autot ostes eriti pikalt ette kütusekulu mõju oma rahakotile, küll aga arvestab auto enda ostmise kulu. Võib-olla me ei viitsi välja arvutada oma iga-aastast läbisõitu, ostetava auto kütusekulu maal ja linnas ning kütusehinda ja selle prognoosi. Võib-olla me ei oskagi seda, me kõik ei ole rahandusministeeriumi finantsanalüütikud. Aga auto lõpparvet koos masina hinna ja maksudega oskame lugeda küll.
Lihtsus võidab. Kui tarbija jaoks on lihtsam näha maksukulu autot ostes, teeb ta valiku, mis saastab keskkonda vähem.
Ja üldse on kuidagi ebameeldivam, kui ostad auto teades selle kütusekulu ja kütuse hindu, ning siis hakatakse kütuseaktsiisi peale keerama. Kuigi keegi pole lubanud, et need kunagi ei muutu, on ikkagi okas hinges, et minult röövitakse eurosid ilma ette hoiatamata.
3. Võimsust pole vaja tänaval maksimeerida
Selline automaks tähendaks, et võimsamad autod on veel kallimad. Aga probleem on selles, et võimsamad autod on ka lahedad. Seega jõuame olukorda, kus lahedad asjad tehakse kalliks ja see pole enam lahe.