Jätkame Kiievis. Lennujaama maandudes tuli esimese hooga kaubelda minibussijuhiga, kes reisiseltskonda kesklinna sõidutada tahtis. See tehtud kupatati ligi 12-pealine seltskond ilma turvavöödeta kaubikusse, mis mõeldud märksa väiksema seltskonna jaoks. Juht pistis sõbrale veel kätte pudeli viina, ilmselt preemiaks reisijate leidmise eest.
Sõit alaku mööda hirmlaiu maanteid, mis ulatuvad ilmselt siiski vaid lennujaamast kesklinna. Piirkiirus näib seal pigem soovituslik, sest aastaid ligi 30 vana minibuss sest kuigi palju märkama teinud. Küüntega istmest kinni hoides ja turvavööde eest palvetades võis ka märgata, et sama ükskõikse suhtumisega olid teised.
Kuid õnnelikult me kohale jõudsime. Surma ei saanud. Mingitmoodi.
Mida toob Odessa?
Järgmine peatus viis pärast sõitu öörongiga Odeassasse, kus asjad juba märksa idamaisemad. Kui Eestis surutakse harva Taxify või Uberi auto triiki inimesi täis, siis seal oli see tavaline. On täiesti normaalne, et nelja reisijakohaga Uberisse hüppab sisse viis või kuus täismõõdust inimest. Juhti see suuresti ei kõiguta, kuigi auto enam mäest üles minna ei taha. Halvemal juhul küsitakse veidi lisaraha.
Eelnev muidugi juhul, kui auto üldse üles leida. Polnud ühekordne, et musta Volkswagen Polo asemel tuli juht kohale valge Renault’iga. Talle veast märku andes kehitati vaid õlgu.
Kui asi juba sõitmiseni jõudis ning kerge kallak paksuks topitud autoga ületatud, jõuab kord kätte ristmikeni. Näib, et reegleid on seal üks: kel kõige kõvem signaal ja kõige rohkem julgust, see ka pärale jõuab. Valgusfoorid näivad tipptunni ajal olevat seal moe pärast ning tramm võib rööbastel üksi sõitmisest vaid unistada. Istub ka tema ummikust ja tiristab vaid lootusetult oma kellukest, et ükskord soovitud peatusesse jõuda.
