Arvamus: kainestav löök vastu pead ehk miks ma enam Eesti liikluskultuuri üle vinguda ei julge

Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
Tee Odessa loomaaia ja turu vahel. Foto: Gregor Sibold

Meile meeldib ilkuda Eesti liikluskultuuri üle. Näe, vaata lolli, ei näidanud suunatuld, lööme ta Facebookis risti. Olen ka ise seda teinud, isegi selle sama portaali veergudel. Enam ma seda aga eriti teha ei julge.

Viimase paari kuu jooksul olen sattunud nii Moskvasse, Odessasse kui ka Kiievisse ning Eesti liikluskultuuri millekski muuks kui heaks kutsuda on pärast neid kogemusi patt. Miks?

Sest juba võrdlemisi lahja Moskva on suur hüpe tagasi võrreldes Eestis toimuvaga. Pööraselt teineteise vahel traalivad juhid, keset teed aega surnuks löövad bussijuhid, sõidu ajal supipausi tegev Uberi juht ning pidevalt käsi signaalil sõitmine on vaid see, mida sai näha paari päeva ja mõne üksiku autosõidu jooksul.

Jätkame Kiievis. Lennujaama maandudes tuli esimese hooga kaubelda minibussijuhiga, kes reisiseltskonda kesklinna sõidutada tahtis. See tehtud kupatati ligi 12-pealine seltskond ilma turvavöödeta kaubikusse, mis mõeldud märksa väiksema seltskonna jaoks. Juht pistis sõbrale veel kätte pudeli viina, ilmselt preemiaks reisijate leidmise eest.

Sõit alaku mööda hirmlaiu maanteid, mis ulatuvad ilmselt siiski vaid lennujaamast kesklinna. Piirkiirus näib seal pigem soovituslik, sest aastaid ligi 30 vana minibuss sest kuigi palju märkama teinud. Küüntega istmest kinni hoides ja turvavööde eest palvetades võis ka märgata, et sama ükskõikse suhtumisega olid teised.

Kuid õnnelikult me kohale jõudsime. Surma ei saanud. Mingitmoodi.

Mida toob Odessa?

Järgmine peatus viis pärast sõitu öörongiga Odeassasse, kus asjad juba märksa idamaisemad. Kui Eestis surutakse harva Taxify või Uberi auto triiki inimesi täis, siis seal oli see tavaline. On täiesti normaalne, et nelja reisijakohaga Uberisse hüppab sisse viis või kuus täismõõdust inimest. Juhti see suuresti ei kõiguta, kuigi auto enam mäest üles minna ei taha. Halvemal juhul küsitakse veidi lisaraha.

Eelnev muidugi juhul, kui auto üldse üles leida. Polnud ühekordne, et musta Volkswagen Polo asemel tuli juht kohale valge Renault’iga. Talle veast märku andes kehitati vaid õlgu.

Kui asi juba sõitmiseni jõudis ning kerge kallak paksuks topitud autoga ületatud, jõuab kord kätte ristmikeni. Näib, et reegleid on seal üks: kel kõige kõvem signaal ja kõige rohkem julgust, see ka pärale jõuab. Valgusfoorid näivad tipptunni ajal olevat seal moe pärast ning tramm võib rööbastel üksi sõitmisest vaid unistada. Istub ka tema ummikust ja tiristab vaid lootusetult oma kellukest, et ükskord soovitud peatusesse jõuda.

Linnast väljas pole asjad just paremad

Kuid need on linnad. Linnast väljas näivad asjad paremad, kuid seda vaid juhtide mõttes. Suurest liiklusmöllust eemale pääsedes laiuvad ees küll suured tühjad maanteed, kuid sõidurõõmu seal nautida on võimatu. Magamisest rääkimata.

Kui peakski korra hoo üles saama, või rammestusest silma kinni laskma, siis õige pea äratab unesuplusest löök aknaklaasilt vastu pead, kuna tee peal oli järjekordne auk. Ja siis veel üks. Ja siis veel üks.

Vaid Euroopa liidu rahade poolt renoveeritud teedel sõitnud juhi jaoks on säärane kogemus kainestav. Meil on siin asjad hästi. Kui ei usu, mine proovi seal hakkama saada.

Märksõnad: , ,

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal reedel

Telli Autogeeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal reedel uudiskirja, kuhu on valitud Autogeeniuse nädala parimad lood, mida saad nädalavahetusel rahulikult lugeda.