Asja eripära on see, et käiguvahetusel mootoripöörete tõstmiseks peab parema jalaga pidurdades ka korraks gaasi vajutama. Mõned inimesed kasutavadki jala varvaste osa piduripedaalil ja kanda gaasipedaalil, on ka teistsuguseid variatsioone, kuid sealt selline nimi tulebki.

Olin omanud esimest autot umbes poolteist aastat, kui otsustasin käiguvahetamise tõeliselt selgeks saada – ennekõike madalamale käigule. Pärast kuid kestnud katsetamist ja õppimist kunagise Ford Focusega suutsin eelpool mainitud tehnikaga enam-vähem sujuvalt toime tulla ning nüüd kasutan juba aastaid igapäevaselt liikluses täpselt samu võtteid.

Muidugi on kogu see tegevus kordi nauditavam toredatel, kurvilistel teedel Eesti metsade ja põldude vahel, rääkimata eksootilisematest mägiteedest – enne igat kurvi pidurdades, vahetada alla käigu või kaks on ju täielik lust. Kuid kanna-varba tehnika rakendamine ka tavalisel linnasõidul lisab rohkem kontrolli masina üle ja ka natuke toredust igapäevasesse liiklemisse.

Mis veel parem, selleks ei pea omama mingit erakordset sõiduvahendit – on vaja vaid kolme pedaali, käigukangi ja elamusi pakkuvaid käänulisi asfaltlõike. Muidugi lisavad kogemusele sujuva liikumisega käigukang, mugavalt positsioneeritud pedaalid ja täpse tunnetusega rool – kuid seda leiab ka tavalisemates autodes.

Hoiame manuaalkäigukastid elus ja naudime sõitu

Erinevatel põhjustel ei ole mul võimalik omada mitut autot, seepärast olen siiani eelistanud enda ainukesel sõiduvahendil manuaalkäigukasti. Eelmisel aastal külastasin Norrat, kus üks reisi eesmärke oli nautida mägedevahelisi teid enda autoga.

Kui ma sõitsin mööda maalilist ja käänulist Ryfylke turistiteed, vahetasin igas kurvis  käike üles-alla, sõtkusin pidevalt kõiki kolme pedaali, et mootor püsiks õigetel pööretel, küsis kõrvalistuja: “Sul on vist praegu väga hea meel, et sõidad manuaalkäigukastiga?”

Vastuseks oli muidugi “Jah” ja kõrvuni ulatuv naeratus, kui nägin naviseadme ekraanilt kurvide rägastikku, avatud katuseluugist lumiseid kaljutippe ja esiaknast tühja mägiteed.