“Käisin eile õhtul Ferrariga sõitmas. Niisama, tegin tiiru ümber Tallinna, töö asjus.” Püüdke seda öelda võimalikult ükskõikselt, isegi kerge tüdimusega. Ma tean, võimatu ja seepärast ongi järgnev lugu just selline nagu ta on.
Riskides langeda liigsesse fatalismi ja eksida soovmõtlemise võrku, siis see liblika tiivalöögi ja Amazonase värk mikrotasandil täitsa hetkel toimib. Mäletate, kirjutasin, kuidas avaldasin soovi proovida eksootilisemate sportautodega sõitmist ja Porsche mulle seda ootamatult ka pakkus?
Sõit toimus paaridena ja eht-eestlasliku avala suhtlemise ja elava vestluse tagajärjel jõudsin enda sõidukaaslasega juba 3 tundi pärast ürituse algust üksteisega tutvumiseni, nimedeni ja selleni, et meid seob kuuluvus samasse üliõpilasorganisatsiooni ja umbes 18 aastat tagasi oleme kindlasti korduvalt ka kohtunud.
