Meie emotsionaalne proovisõit: Ferrari 599 GTB ja õhtune Tallinn

Fotod: Paula Johanna Adamson

“Käisin eile õhtul Ferrariga sõitmas. Niisama, tegin tiiru ümber Tallinna, töö asjus.” Püüdke seda öelda võimalikult ükskõikselt, isegi kerge tüdimusega. Ma tean, võimatu ja seepärast ongi järgnev lugu just selline nagu ta on.

Riskides langeda liigsesse fatalismi ja eksida soovmõtlemise võrku, siis see liblika tiivalöögi ja Amazonase värk mikrotasandil täitsa hetkel toimib. Mäletate, kirjutasin, kuidas avaldasin soovi proovida eksootilisemate sportautodega sõitmist ja Porsche mulle seda ootamatult ka pakkus?

Sõit toimus paaridena ja eht-eestlasliku avala suhtlemise ja elava vestluse tagajärjel jõudsin enda sõidukaaslasega juba 3 tundi pärast ürituse algust üksteisega tutvumiseni, nimedeni ja selleni, et meid seob kuuluvus samasse üliõpilasorganisatsiooni ja umbes 18 aastat tagasi oleme kindlasti korduvalt ka kohtunud.

Osasid asju lihtsalt ei anta teistele

Sealt edasi ei läinudki enam palju, kui sain teada, et tema autoparki kuulub muuhulgas ka Ferrari 599 GTB. Saate aru, peale seda ma lihtsalt pidin küsima. Mis muuseas ei ole üldse kerge küsimus. Erilised ja hobiautod on tihti nagu muusikainstrumendid, hambahari või elukaaslane. Neid pigem ei laenata teistele.

Nii juhtuski, et saates ühe emaili Porschele ja küsides võimalust proovida mõnd sportautot, sain ma viis Porschet ja ringrajapäeva ning lisaks veel ka V12 mootoriga Ferrari. Üks liblikas Amazonases läks lappama…

Mida siis sellise võimalusega peale hakata? Kütta 250 km/h neljarealisel või lihvida oma olematuid driftioskusi Mere puiesteel ning tõenäoliselt peatada tundideks ainuke veel eksisteeriv liikumisvõimalus Kalamaja ja muu maailma vahel ehk trammiliiklus (#aventador)?

Ma kardan kiiret sõitu

Ülestunnistus – ma kardan kiirust. Ma naudin superautode kiirendust, seda istmesse surumise tunnet, häält, mis kaasneb. Aga mu jalg liigub väga kiiresti piduripedaalile, seega 250 km/h ilmselt ei oleks teemaks ka seal, kus see legaalne on. Ja võõra autoga, millel 620 hobujõudu ja tagavedu, peab täisloll olema, et linnaliikluses vigurdama hakata.

599 GTB on grand tourer ehk sportauto, mis on mõeldud ka pikemate vahemaade läbimiseks. Pagasiruumi mahub golfivarustus ja esiistmete taga on ka riiul, kuhu rihmadega kohver kinnitada. Samas on ta täisvereline tigedik.

Vabalthingav 6-liitrine V12 mootor ja 608 Nm pöördemomenti on algajale hallatav ainult tänu juhiabidele. “Sabaliputamine” eeldaks nende välja lülitamist ja see omakorda tähendaks esikaanelugusid meedias ja rohkelt punastamist.

Omanik, kes ise on 4 aasta ja rohkete kilomeetrite järel (enamik neist Lõuna-Euroopa teedel) suutnud selle hobuse ära taltsutada, juhiabisid enam pigem ei kasuta. Seda, milliseks auto seejärel muutub, õnnestus mul ka näha. Madalate lagedega ruumis ilma stabiilsuskontrollita kurve võttev Ferrari on elamus kõikidele meele- ja muudele elunditele. Ärge parem küsige…

Sotsiaalne närv peab tugev olema

Ma kipun sageli seltskonnas ja Autogeeniuse artiklites lärmama teemal, et superauto omamine Eestis on täpselt sama “mõistlik” kui Itaalias. Miskipärast tundub, et seal on Ferrariga ummikus istumine või maanteel 80 km/h tiksumine normaalne, Eestis aga tobe ja mõttetu.

Rääkisin sellest ka omanikuga, kes ütles, et sotsiaalse närvi osa on kõige keerulisem. Itaalias on Ferrarid ja Lamborghinid tavalised. Inimesed on harjunud ja ei hakka juurdlema, et kes või miks ja kust ta raha sai?

Meie tunnise ringsõidu ajal kohtasime liikluses väga palju autosid, mis on palju kallimad kui see Ferrari (599 GTB hinnad hakkavad mobile.de portaalis 100 000 euro juurest), aga palju tähelepandamatumad. Punast itaalia eksooti võetakse nagu teadaannet ühiskonnale, et näete, teil ei ole raha, minul on. Deal with it.

Tegelikkus on täiesti teine. Ferrarisid ostetakse paljuski seetõttu, et sa oled sellest lapsest saati unistanud. Ühtäkki tekib võimalus osta ja sa ei tee seda, kuna ühiskond ei kiida heaks ja kommenteerib kurjalt? Mina ütleks selle peale, et fuck you, ühiskond. Unistused on elluviimiseks!

Suurem lollus on koguda raha panka ja selle otsa siis stressi kätte ära surra, sest mingid asjad ei tundu mõistlikud. “Ma ei tea, teised vaatavad imelikult ju … ” Lisaks on selline auto investeering ja hinnad on juba tõusuteel. Äriline otsus sama palju kui emotsionaalne.

Igapäevaseks sõitmiseks?

Loomulikult on Stelvio mäekuru lahedam ületada, kui Tallinnast Tartu sõita. Ja seda muuseas enamus Eestis registreeritud eksootilisi sportautosid teevadki. Veedavad talve lõunas. Aga kui sellise auto omanik on sunnitud või tahab olulise osa aastast elada Eestis, siis tunniajane kogemus Tallinna ümbruses näitas, et see on täiesti võimalik, ilma mingite möönduste või ohverdusteta.

Tavaseades oli auto vedrustus piisavalt andestav, et sõita ükskõik, millist teed. Ükski parkimismaja või lamav politseinik ei sunni marsruudis mööndusi tegema. 50 km/h sõitmine ei ole mingi probleem. Jah, see ei ole Škoda Octavia, aga kindlasti mitte ka piinapink. Noh, ja kütusekulu linnas on ametlike numbrite järgi 27 liitrit 100 km kohta.

Ma vist ei kasva kunagi suureks

Mis minusse puutub, siis ma tundsin end nagu väike laps. Stopp, Tarmo! Sa oled ikkagi ajakirjanik, hoia end tagasi, ole erapooletu, räägi kaalujaotusest ja silindrimõõdust. Põrgusse! Ma sain esimest korda elus sõita Ferrariga, see oli punane, väga heas seisukorras ja see oli kuradi-Ferrari, noh! Kui ma siia hüüumärke ja vandesõnu ei kirjutaks, siis ma oleks autodest kirjutajana läbi kukkunud.

Muidugi ma kiirendasin ristmikelt esimesena minema, lasin pööretemõõdiku piirajasse (keda huvitab, siis 8400 rpm’i pealt vahetab ise käigu ikkagi ära, kuigi skaalal on numbreid kuni 10 000ni) ja tuuritasin tühikäigul. Alustasime sõitu tavarežiimis ja lõpuks keeras lahke omanik roolil asuva nupu ka Race’i peale.

Muidugi me lasime aknad alla ja kiirendasime läbi Järvevana tunneli. Jah, ma tean, et ma kõlan nagu 16-aastane ja olen selle üle uhke.

Käike vahetasin roolilabadelt ebamõistlikult hilja üles ja tarbetult vara alla. Igaüks teist oleks seda teinud ja kes praegu aru ei saa, millest ma räägin, siis palju õnne – teie elu on palju lihtsam, sest te ei pea nüüd leidma kuskilt vähemalt 100 000 eurot, et endale ka see auto osta.

Tänan omanikku usalduse ja Paula Johannat piltide eest!