Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
Uku Tampere
Geeniuse kolumnist Uku Tampere on juristi haridusega autojuht ja abipolitseinik, kes sõidab tuhandeid kilomeetreid läbi Euroopa. Loe tema teekonnast siit.
Iga kord, kui naasen pikemalt sõidult läbi Euroopa, läheb Tallinnas juba esimese kümne kilomeetriga sadamast koju sõites tuju ära. Olen viimase kahe kuuga sõitnud maha üle 30 000 kilomeetri, sellest ainult kümnendiku Eestis, ometi pärinevad “teravad elamused” just meie teedelt. Liiklusdebiilikuid (ma ei oska ega tahagi kuidagi viisakamalt öelda) kohtab igas riigis, aga meil on neid nõutuks tegevalt palju.
Kirjutan sellest, sest mulle läheb korda, milline Eesti on ja millal veel sellest mõtiskleda kui mitte 1. septembril. Teed on jälle täis autosid ja tänavad koolilapsi ning võimalus, et mingi liiklusdebiilik kellegi neist surnuks või vigaseks sõidab, on kõhedalt suur.
Lihtne oleks kiruda meie liikluskultuuri ja end siin kõigi liiklusdebiilikute peale välja elada, aga midagi paremaks see ei muudaks. Tahaks ikkagi aru saada, miks – miks on nii, et kui Eestis on nii palju asju, mille üle võime uhked olla, siis liiklus on meil nii ja naa. Kas Eesti inimesed on rumalamad kui inimesed Rootsis või Saksamaal? Ei ole. Kas eestlased on teistega võrreldes eriliselt ebaviisakad ja ülbed? Ei ole. Kas kõik meie autojuhid on ennast täis tropid? Ka ei ole. Tegelikult näeb viisakust meie liikluses aasta-aastalt üha rohkem ja näiteks sebrade ees peatuvad Tallinnas autojuhid juba paremini kui Helsingis, kus liikluskultuur on ju väga hea. Miks siis ikkagi…
Liikluses kohtud ka nende teistsugustega
Miks siis ikkagi on alatult vahele trügijad, ridade vahel sõelujaid, ilma suunata manööverdajad, nupust nikastanud parkijad ning ka niisama silmaklappidega liiklejad iga tallinlase argipäev. Muret peaks tekitama see, et isegi üks sõit läbi õhtuse Tallinna näitab kätte mitu sellist debiilliiklejat. Päevastest ummikutest rääkimata.
Kui mõtlen sellele, kuidas käituvad roolis mu sõbrad ja tuttavad, siis keegi neist ei vilista punase tule taga kummi ega tõmble ridade vahel nagu vabaks päästetud õhupall. Tõenäoliselt saab enamik lugejaid oma tutvusringkonna kohta öelda sama. Aga siin ongi vist asja iva. Nimelt, et liiklus on see imepärane koht, kus puutud kokku ka kõigi selliste inimestega, kellega sa muidu elus kuidagi ei kohtu. Väga viisakalt öeldes: liikluses näed ka hoopis teistsuguste väärtushinnangutega indiviide, keda muidu enda ellu ja lähedale ei taha ega ei vali. Tundub, et kui suur osa Eestist on aastal 2017 juba selgelt Euroopas, siis mingi osa veel kuskil mujal. Ja nii ongi meie liikluskultuur ühe jalaga Euroopas, aga teisega minevikus.
Auto ei pruugi edukust näidata
Kuidas teistmoodi mõelda Mercedese juhist, kes hullub roolis sellepärast, et temast julges mööda sõita Škoda Fabia? See inimene elab ju kuskil minevikus. (Kõigile neile 5+ aastat vanade suurte sedaanide omanikele, kes siiani võrdsustavad oma ühiskondliku positsiooni oma autoga, on mul see kurb uudis, et rahaliselt saaks enamik Eesti inimesi endale sellist autot lubada. Aeg on vahepeal edasi läinud ja auto suurus, võimsus ega hind ei pruugi enam näidata inimese edukust, vaid hoopis seda, mida ta oma elus oluliseks peab. Sry!)
Kuskil minevikus ja mingis teises riigikorras näib elavat ka see kontingent, kelle jaoks “liiklusmendid” on suurim vaenlane ja kõigi reeglite vastu peab põhimõtteliselt protestima. Võib-olla on võrdlus nõukaajaga liiga venitatud ja olen ise liiga noor, et seda tuua, aga ikkagi. Võõrvõimu all oleks mõistetav, kui keegi väljendab oma identiteeti süsteemi vastu sõdides, sest süsteem on võõras, kuri ja vale. Aga Eesti on ju meie enda Eesti! Elame oma riigis, mille käekäik, nägu ja tegu on meie kõigi enda teha.
Nii ka kõigile “sõidan ja pargin nii kuidas tahan” tüüpidele on mul halb uudis: ka teie olete rämedalt ajast maha jäänud. Ning tänases ühiskonnas olete just teie see oht ja kurjus, mille vastu tuleb sõdida.
Liiklus kui koht, kus end teostada?
Liiklus on olme. Me kõik sõidame poodi, tööle, koju, vaba aega veetma. Autod on täis kaasmaalasi ja peresid ja lapsi ning meie ühine eesmärk peaks olema see, et kõik jõuame elusate ja tervetena punktist A punkti B. Ma ei tea, mis toimub ühe liiklusdebiiliku peas, kes sõelub liikluses ilma suunata, keerab vahele ja teeb muid sigadusi, et ülejärgmise foori taga koos rohelist tuld oodata. Paremal juhul tekitab ta oma käitumisega lihtsalt pahameelt, aga halvemal juhul põhjustab ta liiklusõnnetuse, kui mõni vähem kogenud juht tema debiilsusega arvestada ei oska. See tõmblemine ei vii sind kuigi palju kiiremini kohale. Võidad minuti? Enamasti mitte isegi seda.
Kuigi liiklus on olme, oleks minust silmakirjalik öelda, et auto on ainult tarbeese. Mul seisab koduhoovis 40 aastat vana parempoolse rooliga Austin. Ilmselgelt pole selles autos midagi praktilist. Seepärast saan aru kõigist, kelle jaoks auto võib tähendada ka mingit emotsiooni, midagi rohkemat kui pelgalt võimalust jõuda punktist A punkti B.
Kuid üheksale inimesele kümnest on auto lihtsalt tarbeese, mis aitab igapäevast olmet paremini toimetada. Plekist junn, millel on rattad all. Suurem, võimsam, edevam ja kiirem auto ei ole enam cool, eriti kui sellega liikluses esineda.
Autoarmastajana tilgub mul muidugi süda verd iga kord, kui näen mõnda pornotuuninguga ära vägistatud autot, aga vähemalt pole see kaasliiklejatele enamasti otseselt ohtlik. Ma tõesti ei tea, miks kolmanda seeria BMWle või Mazda MX5-le panna madaldusvedrud ja suur velg, muutes vahva ja hea juhitavusega auto millekski pliiatsitel kulgeva triikraua sarnaseks. Milline peab olema inimese maitsemeel, et lasta automaailma tippdisainerite tööd tuttaval Matil relakaga timmida? Aga las nad siis olla. Iseenesest ju täitsa julge nii avalikult kapist välja tulla ja kõigile näidata, milline sa oled. Kui nende autodega rahulikult sõita, siis ei tapa nad kedagi, nii et las nad olla.
Ma tahaks mõelda, et need on tegelased, kes veel pubekaeast välja kasvanud ei ole ning maailma asjadega eksperimenteerivad. Ilmselt on käimas see elu faas, kui elu sisuks on autofoorumis ”respekti” saada, Facebookis laike ja võibolla ka Instagramis ”tehtud mees” olla. Need mehed-naised, kes päriselt autosid ehitavad, et rajal kiired olla ja tulemusi saavutada, ei näita liikluses, millise soetuse nad selle kuu palga eest välja pigistasid. Rohkema tähelepanu saamiseks vilistavad kummi, kräunutavad mootoreid ja tunnevad ennast väga alfadena ikka need, kes päris oma õiget kohta veel leidnud ei ole. Aga las nad olla, sest need inimesed lihtsalt kasvavad mõne aasta pärast suureks ja aastate pärast vaatavad tagasi ”oh neid aegu” ja naeravad ka ise enda üle.
Omaette grupp on taas need, kes arvavad, et nad oskavad sõita ja leiavad, et nende oskuste kõige kõrgematasemelisem väljendus on kusagil kaubanduskeskuse parklas kummi vilistada või talvisel perioodil ringiratast tiirutada. Sõbrad-samasugused ümberringi võibolla erutuvad selle peale, aga teate mis – ei burnout ega parkladrift ei ole kumbki midagi sellist, mis mingisuguseid sõiduoskusi eeldavad. Eriti mannetu on lugu siis, kui seda kõike üritatakse veel 318 tüüpi BMW-ga, mis eriti ei jaksa seda rehvi vilistada. Ah, et see on lihtsalt meelelahutus? Nagu ma ütlesin, sellest kasvatakse välja. Eks isegi sai omal ajal siinseal rehvi vilistatud (küll mitte parklas), aga kui see oleks täna, kümme aastat hiljem mu elu meelelahutuslik kõrgpunkt, siis oleks see küll üsna niru elu.
Kes liikluses end ohtlikul moel näidata tahavad, on kui liputajad
Hoopis teine küsimus on aga inimestes, kelle jaoks liiklus ise on koht, kus end väljendada ja teostada. Need inimesed ei kihuta mitte sellepärast, et kiire on, vaid sellepärast, et mõnus on. Kui lõviosa inimestest sõidab kuskile, et seal midagi teha, siis üks osa “teebki” liikluses. Liiklus on nende jaoks koht, kus end näidata ja kehtestada.
Päris kurb, kui sellele mõelda. Nemad ise ju ei tea, et tähelepanu ja respekti asemel püüavad hoopis kaastunnet. Liiklusummikus kolonnist vastassuunast teiselt poolt ohutussaari mööda kihutav tüüp on tegelikult nagu liputaja – tal endal tõenäoliselt on väga erutav, aga 99% pealtvaatajate jaoks on ta friik, kes avalikus kohas kõigile oma tilli näitas.
Sõitsin ükspäev koju ja pidin taas imestama, kui ees oli selline vaade. Pildi tegemise ajaks olin oodanud ca minuti, Ford Mondeo juht on just autosse istunud ja hakkab eest ära liikuma. Aga miks ta üleüldse jättis oma auto nii, et keegi mööda ei mahu? Kohale tuli ta minu signaali peale 30 sekundiga, aga ikkagi – mingi nikastus peab seal olema, et sellisesse kohta parkida.
Samasse kategooriasse liigitan need, kes keelatud kohas pöörde tegemiseks kogu selja taga oleva liikluse seisma panevad, kes ennast mobiiltelefoni näppimise tõttu ära unustavad või maanteel teises reas unistavalt 85 kmh sõidavad. Ja need, kes hakkavad kellegile ”ära panema” või roadragei harrastama. Ning ma tunnen piinlikkust, kui mingi kohalik debiilik ilmselt harva siin linnas söitvale välismaa numbritega turistile ajutise hämmingu eest iga hinna eest kohta kätte näidata üritab. Ja siis on veel need tüübid, kes pargivad keelatud kohta, sest nii on tal ju lihtsam, mõtlemata sellele, kas mõni suurem auto seal manööverdama mahub või kas näiteks päästeauto tema meistriteosest mööda saab.
Mõtle järele
Enne kui asud selleks sitapeaks, kes teeb lihtsalt seda, mida heaks arvab ja kuidas endal mugavam on, mõtle, milleks sa seda teed, kellele sa seda teed ja kas see aitab kuidagi kaasa sellele, et meie riigis oleks vähegi parem elada. Liiklusdebiilsus ei ole in, see ei ole terve inimese käitumine sõltumata motivatsioonist nii käituda. Ja kui see on sinu jaoks eneseväljendus ja identiteedi küsimus, siis oleks õigem meditsiinilist abi otsida. Tahaks mingi alateadliku vajaduse tõttu liiklusdebiilsust loomalikuks käitumiseks nimetada, aga sellega teeksin ma ilmselgelt ülekohut loomadele.
