Selle elamuse eelloo võiks lühidalt kokku võtta nii:

1. “Kui Oleg Gross kuulis, et temale kuuluval Kehala ringil tahetakse sel suvel rallikrossi Eesti etapp korraldada, läks ta nii hoogu, et väikse kõpitsemise asemel tegi täiesti uue raja,” kui tsiteerida Virumaa Teatajat. Rajal on kolm hüpet, 120-meetrine stardisirge, kõik vastab rahvusvahelise autospordiföderatsiooni nõuetele.
2. Rallikrossi etapi käigus sõidetakse ka Eestis suhteliselt uues “Crosskart Xtreme” võistlusklassis.
3. Kellegil tuli mõte kutsuda krossikartidega sõitma ka Eesti ajakirjanikud.
4. Kolleeg Henrik oli saanud sellise sõiduki roolis esimese kogemuse ja nii jõudis kutse ka meie toimetusse.
5. Kuna südasuvisel puhkuste ajal olen ma pea ainsana tööl, võtan kutse vastu ja leiangi end eelnimetatud sündmuste porisest keerisest.

Nelja rattaga bike

Mis masinaga tegu? Lühidalt öeldes on sellel neli ratast nagu kardil, näeb välja pisut nagu väike bagiauto, tagarattad paneb liikuma 750-ne tsiklimootor ja käigukast on samuti bike’ilt. Kokkuvõttes on tegu ühe väga nobeda kerge krossisõidukiga, mis pakub lõbusat sõitu – kurve saab kiirelt läbida ainult külg ees ja asfaldil kiirendab nagu loom. Paberite järgi vähem kui nelja sekundiga nullist sajani.

Enne ajakirjanike võidusõitu tehakse ühel pärastlõunal ka treening. Rajast saab vähem aimu, sest seal sõna otseses mõttes betoon veel kuivab ja harjutamine käib teisel trajektooril. Aga masinast saab mingi pildi ette.

Sten Oja (kes kolm päeva hiljem muuhulgas Crosskart Xtreme’i finaali võidab) on instruktorina väga mõistlik ja kui ma talle ütlen, et pole mootorratta järjestiklülitusega käigukastiga kunagi sõitnud, seletab ta asja ilusti ära.

Viis ringi pole just palju, aga saab selgeks, et krossikardiga on tõesti kõige õigem anda lihtsalt gaasi ja gaasi, kurvidest läbi libiseda. Seejuures on masina juhitavus ikkagi nii lihtne, et ka täiesti roheline sõitja saab sellega hakkama.

Pealtvaatajate lõbustamine

Laupäeval on aga kõik teisiti. Umbes kella kaheks planeeritud võistlus lükkub eri põhjustel üha õhtu poole ja kuus ajakirjanikku praevad närvilises ootuses.

Eks ole meile kõigile ju selge, et meid pole siia kutsutud parimate ringiaegade saamiseks, vaid natuke ikka pealtvaatajate lõbustamiseks. Justkui võistlusareeni ettevalmistamiseks kallab terve päeva hoovihma, nii et isegi krossikardi etapivõistluse finaalis teevad oskustega sõitjad piruette.

Meid loositakse stardis kolme ritta, ma alustan kolmandalt positsioonilt ja mõtlen, et kaotada on ainult kolm kohta. Aga enne starti jõudmist teeme läbi veel ühe halenaljaka seiga, sest boksialalt starti jõudmine osutub keerulisemaks kui arvasime.

Eksleme oma madalates kartides autoparklas ja otsime õiget kohta ringrajale ning tundub, et rahval on juba lõbus. Möödub palju minuteid kuni lõpuks on kõik kuus masinat stardis. Tundub, et juba see on suur võit.

Edasi läheb kõik väga kiiresti. Kolm “treeningringi” libisevad märkamatult mööda ja käes ongi start. Roheline foor. Kõik vihiseb mööda. Kollased lipud. Veel vihinat. Siis ruudulipp. Tulemust kajastab armutult ausa faktina lõpp-protokoll:

1. Toomas Vabamäe (Eesti Ekspress), koguaeg 3:40.589, kiireim ring 50.648
2. Karl-Eduard Salumäe (Sakala), 3:54.999, 52.117
3. Lauri Hussar (Postimees), 4:00.069, 52.955
4. Kristjan Sooper (Autoleht), 4:01.399, 54.407
5. Hans Lõugas (Geenius.ee), 4:30.020, 56.126
6. Mati Metsjõe (TV3), transponderi puudumise tõttu jäi aeg salvestamata

(Olgu öeldud, et need on sõiduajad, auhinnajärjestuses oli tänu stiili- ja muudele boonuspunktidele veidi teine.)

Siinkirjutaja 50-sekundiline kaotus parimale tuli peamiselt stardisirge lõpus olevast kurvist välja sõites. Palju siis kiirus võis olla? Ei jõudnud vaadata, aga transponderi järgi võis see olla ligi 75 km/h. See on porist libedate rehvidega tigevõimsas kardis kihutades palju suurem kiirus, kui teile Järvevana teel oma Honda Jazzi roolis tundub. Ja no see tagumise sirge kruusalt tulles pimedas kurvis tehtud piruett, millega mootor välja suri, see võis ka tulemust mõjutada.

Loosiga oli minu käsutusse sattunud krossikartide maaletooja Raul Orava masin, millele midagi ette heita ei saa. Ja kuigi võistluse kommentaator arvas, et auto omanik saab minu sõitu jälgides südamerikke, siis usutavasti pidas ta sellele närvikõdile vastu, sest tagastasin auto finišisse siiski ühes tükis.

Ainsana päästis mind viimasest kohast see, et olin piruettidega konkurentide valvsuse uinutanud. Nii õnnestus viimasel ringil vajutada gaas põhja ja ruudulipuni jõuda enne kolleegi TV3-st.

Alal on palju potentsiaali

Krossikart on Eesti laiema publiku seas veel üsna tundmatu ala, aga sel on kõvasti potentsiaali.

Need masinad pakuvad nii kelmikat sõiduelamust ja on ka algajale juhitavad, nii et isegi mingi võistluse peaaegu viimane koht ei võta ära himu veel ja veel sõita. Loodetavasti tekib Eestis üha rohkem võimalusi selliste masinate puuri pugeda.

Muudetud 11:35: Artikli esialgses loos oli ekslikult kirjas nagu ühe sõiduki transponder oleks andnud vea. Tegelikult oli sõidukilt lihtsalt transponder eemaldatud.