Palju põhjuseid liiklusraevuks

Eestist sinna minna ja siis tagasi tulles rabas aga üks asi: teoorias on sealne liikluspilt väga “plahvatusohtlik”, aga hoopis rohkem närvilisust on Eesti liikluses.

Ohtu liiklusraevu “plahvatuseks” oli kuurordis selgelt näha. Esiteks satub teele kokku nii väga kogenud kohalikke kui ka väga ettevaatlikke külalisi.

Kõiki ei saa kindlasti ühe puuga lüüa, aga paljusid turiste teeb eriti ettevaatlikuks võõras keskkond, veidi erinevad liiklusmärgid, esimest korda õige teeotsa otsimine või teeäärse vaatamisväärsuse uudistamine, võõra auto käsitsemine ja mõne puhul ka üldine hirm rendiauto kahjustamise ees.

Kui sellised juhid satuvad kokku kiirteel, siis üks tahab sõita piirangu järgi või pisut üle, teine igaks juhuks palju alla. Kui sellised juhid satuvad kokku kitsal mägiteel, siis on üks valmis pimesi kaljuserval olevat kurvi võtma, teisel jooksevad hirmuhigi nired ja ta hoiab nii tee keskele kui saab.

Eesti peaks olema superkoht sõitmiseks

Ometi nägin ma kahe nädala jooksul vaid ühte avariid, mis oli kerge plekimõlkimine, ja vaid ühte kaasliiklejale ärritusega tehtud ähvardust. See viimane oli ka pigem hispaanialik kätega emotsioonide väljendamine, kui tõsine ähvardus.

Mis toob mind hämminguni Eesti liikluses.

Meie teed on suhteliselt laiad ja hea kattega (kui te just Laki tänaval ei sõida). Isegi selle libeda lörtsi teedelt ärakoristamine käib meil tegelikult väga hästi, kuigi silma torkavad need üksikud korrad, kui ei käi.

Geograafia on lame, pole karta kalju äärelt alla pudenemist. Vahemaad on väikesed, ühe päevaga saab riigile peaaegu ringi peale teha.

Aga piisab ühest päevast Tallinna liikluses, kui näed kohe ülimalt agressiivset sõitu, viimasel hetkel vöötraja ees pidurdamist, vilkuva rohelise, kollase ja süttinud punasega üle ristmiku sõitmist, ümberreastuva auto blokeerimist, üliväikse pikivahe hoidmist.

Erinevalt hispaanlastest ei kipu Eesti inimesed oma tundeid otse väga näitama, kuid 1,5 tonnise sõiduki liigutamine annab justkui julguse kõik välja elada.

Kas paika tuleb panna kõik teised juhid?

Mulle tundub, et paljuski on see võitluslikkus kinni selles, keda enda ümber nähakse. Kõik teised autojuhid on minu võistlejad, konkurendid ja lihtsalt ründajad, kes tahavad mulle ära panna – see näib olevat valdav suhtumine.

Ja eestlasliku jonni ja õiglustundega veerevad kõik päevad liikluses hommikust õhtusse nii, et seda ebaõiglast maailma paika panna ja neile ründajatele koht kätte näidata.

Aga mulle näib, et seda ebaõiglust hakatakse heastama valest otsast. Liikluses ei tule mitte kõigile teistele koht kätte näidata, vaid pühendada oma aeg ja energia selle tüübi käitumise parandamisele, kes peeglist vastu vaatab.