Käisin ringrajal Porschedega kihutamas ja see võimalus on ka sinul
Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
Interneti meemimaailmas elavad inimesed teavad seda pildiseeriat “Mida inimesed arvavad, et ma teen”. Võtad mingi ameti või hobi ja siis lisad sinna pildi ema, sõprade, abikaasa või muu seotud inimese arvamusest.
Ametinimetus “autoajakirjanik” manab silme ette nii mõnegi pildi – päevad täis kontrollitult külglibisevaid Lamborghinisid ja asjalikke proovisõite. Isiklik lõhn on Eau de Rehvisuits, käel mõne autofirma logoga kronograaf ning jalas Petroliciouse lehelt tellitud sõidukingad.
Sekka mõni intervjuu ja siis võibki juba oma autoajakirjaniku palga eest ostetud BMW M3 koju sõita. Kui just ei ole toimetusele antud pikaajalisse testi mõnd sportkupeed. Sellisel juhul tuleb seda kasutada. Töö on töö.
Hoia alati telefon läheduses
Pean tunnistama, et päris nii see ei ole. Parfüümid mulle ei meeldi ja sõidukingad tellisin ühest teisest poest. Kõik ülejäänu…noh, jätame neile noortele, kes hoolega žurnalistikat studeerivad, väikse lootuskiire. Autoajakirjandus vajab siiski järelkasvu.
Aga mõnikord on nii. Tuleb kõne. Helistab Kristiina Porschest, kes ütleb, et rääkisime kunagi e-mailis, et tahaksid ka Porsche sportautosid proovida? Kas homme sobib?
Esiteks – jah, ma tõesti saatsin Porschele kunagi sellise kirja, sest nagu on öelnud hokimängija Wayne Gretzky: “Iga vise, mida sa ei tee, läheb 100% kindlusega mööda”. Või oli see Aivar Kuusmaa? Mõte jääb samaks – magavale kassile hiir suhu ei jookse.
Teiseks – isegi kui mul oleks olnud järgmiseks päevaks planeeritud erakorraline maksasiirdamine, oleksin ma leidnud võimaluse kellegagi see aeg ja/või maks ära vahetada. Porsche rajapäev ringrajal on midagi, millest alustav autoajakirjanik lihtsalt ei loobu. Ametialane enesetapp ja suguvõsa häbiplekk kolm põlve edasi ja tagasi.
Mitte küll sõitmiseks, aga vaatamiseks oli boksis ka tuliuus GT3 Cup ringrajaauto.
Võidan kihlveoga suurema summa
Vorpisin eelmisel õhtul ja veel varahommikulgi mõned lihtsamad lood valmis, et päevatoimetajale kaelalangenud tööjõupuudus vähemvalusalt hammustaks ning asun teele.
Kell 9:45 pean kohal olema. Jõuan piisava varuga, kuigi sõidan ilmselt isegi aeglasemalt kui lubatud on, sest natuke enne auto24ring rajale jõudmist möödub minust haugatusega must Porsche Panamera Turbo. Vean iseendaga kihla, et kohtan teda ringraja parklas ja võidangi, 200 euri puhtalt kätte. Muidugi ta seisab seal.
490 eurot on kommiraha
Porsche Driving Experience formaat ei ole mingi eksklusiivne kliendi- või meediaüritus. Iseenesest võivad kõik sellel osaleda ning kõigest napilt 500 euro eest.
Lihtsalt, sa pead kuidagi järgmise ürituse toimumisaja teada saama, aga seda päris avalikult ei reklaamita. Kuule, vaeva peab ka nägema, kõike ei saa kuldkandikul koju kätte tuua!
Oot, mismõttes “kõigest” 500 eurot? Kas ma olen reaalsustaju kaotanud? See on pool keskmist kuupalka ju! On jah, aga asjad tuleb panna perspektiivi.
Näiteks saab 60 euro eest osta vautšeri, mis pakub tavateedel ja tavakiirusega võimalust sõita 10 minutit Lamborghini Gallardoga. Restoran Noa peakoka poolel saad 89 euro eest süüa kalanahka ja muid võikaid asju.
Veidike vähem kui 500 euro eest saad sõita 4 tundi ringrajal Porschedega, millest mõnede hind on üle 200 000 euro ja kasutada autot (mõistuse piires) sihtotstarbeliselt? Ma ütleks, et hästi saadud. Pakkida pole vaja, hakkan kohe kasutama.
Olgu ka ära öeldud, et mina ei maksnud selle lõbu eest midagi. Töö on selline. Mary Poppinsi filmis oli ka üks laul “Igas töös leidub alati üks suhkrutükk, mis teeb…” Sama asi.
Korraldaja eelistab terveid autosid
Olgu, tõmban natuke tuure maha. Päris nii ikka pole, et ulatatakse 911 Turbo S võtmed, öeldakse “Poeezia, mine!” ja lastakse vabalt koplisse kargama.
Kõik viis rajapäeva autot sõidavad turvalise pikivahega üksteise järel, möödumine pole lubatud ja tempot dikteerib kuuenda autoga kõige ees sõitev instruktor. Häh, nagu lasteaia ekskursioon, ütlete? Algul ongi, aga kui kõigil enamvähem asi käpas, hakkab tempo tõusma.
Neil, kes on eriti ässad ringrajal paugutajad, sellele üritusele tulla ei soovitaks. Võib tõepoolest igavaks jääda.
Isegi kui on suur isu Porschega sõita, siis pigem võib see kõige aeglasema järgi valitav tempo tuju ja mulje autost ära rikkuda. Ideaalne on üritus esmase tutvuse jaoks Porschest ja/või ringrajasõidust huvitatud inimestele.
Hirm kaassõitjate ees
Nüüd ma vist langesin jälle teise äärmusesse. Ei, 200 km/h sirge lõpus ja kohe täie jõuga piduripedaalile hüppamine, et 165 000 eurot maksva autoga kurvist mitte otse panna, ei ole ühestki otsast aeglane või igav moodus reedet veeta.
Lihtsalt, see kõik on tsiviliseeritud, instruktori poolt kaudselt ohjes hoitud, et 5000 eurot omavastutust ei kuma koguaeg taamal kui reaalne väljaminek, mida õhtul teha tuleb.
Instruktor Jukka Honkavuori selgitab pidurdamisel ja kiirendamisel tekkivaid jõudusid ja nendest tingitud juhtimisomadusi.
Kui aus olla, siis ürituse alguses ma reaalselt kartsin, et mis tempo võetakse, kas ma suudan seda hoida ja kas teised 9 sõitjat teevad mulle pärast ringraja nurga taga peksa, sest kiirus valiti minu järgi. Mis toobki meid väga pika ringiga autode ja reaalse sõidukogemuseni.
Viis väga erinevat sõidukogemust
Sõitmiseks oli ringrajal viis Porschet: 911 Turbo S (580 hj), 911 Carrera 4 GTS (450 hj), 911 Carrera T (370 hj), Cayman S ja Boxster S (350 hj). Nagu näha, väga erinevad autod ja kogemused.
Nelikveoline Carrera GTS, pehme katusega Boxster ja tema kupeekerega vend Cayman, minimalistlik ja sõidunaudingule orienteeritud Carrera T (vähem müraisolatsiooni, puuduvad tagaistmed, vähem kaalu) ning loomulikult jõhkardist Turbo S.
Autodes istutakse kahekesi. Kõigepealt teeb üks 3 ringi, siis teine ja siis istutakse järgmisesse autosse. Ja kordub 3+3 ringi süsteem. Kuniks kõik on kõikide autodega sõita saanud. Kui ei taha või ei kannata, siis kõrval istuma ei pea, võid ka boksis oodata.
Esimesed ringid on raja õppimiseks, mida instruktor raadiosaatja abil väga hästi juhendab. Abiks on kurvidesse paigutatud koonused, mis tähistavad pidurdamise kohti ja õiget trajektoori.
Kiirused suurenevad, kurvi läbimise kiirus on juba palju parem, ideaaltrajektoor on pähe jäämas, sirgetel läheb gaas põhja, pidurid samuti. Iga auto teeb erinevat häält aga vaiksuses või igavuses ei saa neist ühtegi süüdistada.
Ideaalse kaalujaotusega Boxster/Cayman on lihtsamini juhitavad ning kiirus ei hüppa ka kohe higistamaajavate numbriteni.
Mentaalselt ebastabiilne lõukoer
Carrerad pauguvad eriti kihvtilt ja noh, Turbo S vajab täielikuks nautimiseks ikkagi palju, väga palju rohkem kogemusi. Ei, ta ei taha su nägu ära süüa. Kohe. Aga seda vaid seetõttu, et juba eos käitud temaga natuke ettevaatlikumalt. Gaasijala sirgeks lükkamine ei tundu nagu… mõistlik tegu.
Võõrast lõukoera, kes on millegipärast närviline sa ju ka torkima ei lähe, püüad ikka vaikselt “tubli kutsu, lähme nüüd, eks, jaa, tubli..ououou! Ei, ära tule lähemale, appi!”
Seetõttu on ilmselt Turbo pandud ka kohe instruktori auto järel esimeseks, kes vajadusel seda siis raadiosaatja kaudu taltsutab ja rahulikuks sunnib.
Jalaga selga ja põlvega kõhtu
Peale ringraja sõitu sai proovida sellesama Turbo S-i launch control süsteemi ja keraamilisi pidureid. Kõigepealt sirgel üks kiirendus tavalisel moel ja siis stardiabiga. Sirge lõpus asuvate koonuste vahel pidur põhja, kiirus selleks ajaks umbes 120 km/h. Keraamilistega pidurdamine on eelduspäraselt kiire, ilma turvavööta ei soovitaks.
Ametlik kiirendusaeg on Turbo S’il 2,9 sekundit. Instruktor arvas, et abiga ja ilma kiirenduse vahe 0-100 km/h võib olla umbes 0,7 sekundit, siis päriselt tundus see palju suurem. Vahe ilmnes selles, et stardiabiga minnes sai kätte selle tunde, mis tekib ameerika mägedel, kuidas kõhus tõmbab õõnsaks. Tavastardiga seda ei tekkinud.
Mida tegelikult sellega demonstreeriti oli aga vastupidavus. Paljudel superautodel on stardiabiga kohaltvõttude arv piiratud, sest komponentidele mõjuvad meeletud jõud võivad lõppeda fataalselt. Porschel seda muret ei ole. Stardi palju tahad…
Seejärel slaalomivõistlus Cayman S-iga (3. koht, whoop-whoop!) ja siis koju. Või siiski, rahunemiseks võis teha ringrajal veel mõned kiiremad ringid Macan GTSiga, Cayenne S’iga või Panamera Turbo Sport Turismoga. Ilma instruktorita, vabas tempos. Olgu, kui just peab.
Kas on olemas mõistlik sportauto?
Ma tunnistan, olen olnud Porschede suhtes üleolev. Mõttemängus “kui mul oleks miljon eurot” ei mahu mu unistuste garaaži tavaliselt ükski Porsche ja linnapildis vaatan neid 911 omanikke natuke õela kadedusega, et päriselt? Kas tõesti midagi erilisemat ei leidnud?
Porschega konkureerivate superautodega külglibisemised seisavad mul loodetavasti veel ees ja kunagi saan anda ka isiklikel kogemustel põhinevaid hinnanguid ja võrdlusi.
Aga kui mul oleks reaalselt vaja sõita iga päev tööle, poodi ja lasteaeda ning teine pool ajust nõuab samas sportautot, siis 911 tundubki nii pagana mõistlik valik.
Peaks kunagi proovima, igapäevaste asjade ajamiseks. Just seda Carrera 4 GTSi, mitte Turbot. Ma ei armasta draamat ja asjade loopimist.
