Võite seega ette kujutada, millist rahulolu valmistas mulle video, kus Richard Hammond isiklikult täpselt samast asjast räägib. Nüüd julgen ma väita, et uute autode juhiabid loovad soodsa pinnase reaalsele liiklusohutuse alasele probleemile.

Enne jätkamist palun ma leida need kaks minutit ja 47 sekundit, et viia ennast kurssi sellega, millest Hammond räägib (kahjuks ei võimalda DriveTribe’i nimeline keskkond videot otse jagada).

Sõidurea hoidmise abi näide

Kaasaegse auto juhti üritab aidata terve plejaad aktiivseid, see tähendab avariid ennetada püüdvaid abisüsteeme. Nende sekka kuulub ka sõidurea hoidmise abi.

Säärase süsteemi eesmärk on hoida ära auto soovimatu sõidureast väljumine. Näiteks vastassuunavööndisse rekka kõhu alla või teelt välja sügavasse eurokraavi. Et nii ei juhtuks, jälgib auto sensori abil enda trajektoori teemärgiste suhtes, ja kui süsteem tuvastab, et järgmisel hetkel kaldub masin ilma juhi selge tahteta (loe: sisselülitamata suunatuleta) reast välja, suunab selle telg- või äärejoonest eemale.

Teisisõnu: sõiduk korrigeerib ise enda suunda. Autojuht tunneb vaid, kuidas rool õrnalt vasakule või paremale tõmbab. Aga kui sohver tahab, võib ta neljarattalise siiski üle teejoone juhtida. Tema jõud jääb peale.

Seda viimast muidugi juhul, kui juhi käed on ikka roolil. Aga peavad olema, sest iseenesest mõistetavatel põhjustel on autotootjad seadistanud sõidukid nii, et ilma käteta sõitmist need ei salli (Tesla osas ma sõna ei võta). Kui auto tajub, et rool on “omapäi”, hakkab see sohvri peale piiksuma ja näidikuplokis manitsevat teadet vilgutama.

Niisiis: autojuht peab roolist kinni hoidma, aga selleks, et abisüsteem saaks oma tööd teha, ei tohi ta roolida. Ja kui siiski roolib, tuleb tal arvestada võimalusega, et juhtseade temaga pidevalt “vaidleb” ja püüab alalõpmata korrektuure teha.

Selliste erimeelsuste sütitamiseks piisab näiteks sellest, kui sättida auto täiesti teadlikult pisut rohkem sõidurea paremasse serva, kui süsteem heaks arvab. Kusjuures mõne auto abisüsteem kipub sõidukit telgjoonele närvesöövalt lähedal hoidma.

Pudel hoiab rooli. Ohutu?

Kui eeltoodud kirjeldus tundub teile vägeva oksüümoronina, siis püsige lainel – kogu värk muutub veel palju segasemaks ja vastukäivamaks.

Nähtavasti on sõiduraja hoidmise abisüsteemiga “debateerimise” väsitavaks pidajaid rohkemgi, sest nupumehed on asunud leidma mooduseid, kuidas sellest mööda hiilida. Kõige ilmsem lahendus oleks muidugi abi nupuvajutusega välja lülitada. Kõigil seda süsteemi evivatel autodel on niisugune võimalus olemas. Kuid siis tuleb ju kogu roolimine ise teha, ent laisk inimene eelistab, teadagi, kõiki olemasolevaid mugavusi võimalikult palju kasutada.

Nii ollaksegi praeguseks kindlaks tehtud, et kui põlv vastu rooli toetada või telefon koos vastava hoidikuga juhtseadele kinnitada, petab see auto ära. Mõnigi pullimees ära proovinud ka selle, et rooli vahele surutud joogipudel ajab asja “korda”.

Ja nii kulgetaksegi, arutledes, kas järgmine kord võiks sootuks tagaistmele ronida (vaadake järgmist videot).

Ometigi ei saa sõidurea hoidmise abi tegelikult usaldada ja seda mitmel põhjusel.

Esiteks: nagu eespool toodud kirjeldusestki nähtub, vajab säärane süsteem töötamiseks teejooni. Ja mitte lihtsalt teejooni, vaid selliseid, mida sensoril lugeda õnnestub.

Minu kogemused erinevate autodega on näidanud, et tuvastamisoperatsioon läheb mingil põhjusel aeg-ajalt luhta ka hästi nähtavate märgistega kohtades. Jah, näidikuplokis muutub joonte sensori jaoks loetamatuks muutumise hetkel märguande värv ja/või kuju, aga kas unelev juht seda märkab?

Või veel jaburam näide. Sõidurea hoidmise abisüsteem tuleb toime ka laugemate kurvidega. Ses mõttes, et suunab masina neist ise läbi, ilma et vajaks juhipoolset roolimist. Aga seda, mis on konkreetse neljarattalise (ja tema abide) jaoks piisavalt lauge ja mis mitte, peab igaüks “empiiriliste katsetuste” käigus ise tuvastama, sest mingit selgust selles osas ei ole. Ning kui kurv osutub liiga järsuks, siis – nagu “Hamster” sõnastas – auto annab lihtsalt alla, loobub iseenda juhtimisest. Kusjuures ilma, et ta annaks sellest rooli ja istme vahelisele “tihendile” niimoodi märku, et too seda kindlasti tähele paneb. Loodetavasti autojuht siis ikka roolib …

Poolautonoomne on jama

Tunnen, et võiksin sel teemal veel mõnda aega jätkata. Rääkida näiteks sellest, kuidas eri tootjate süsteemide toimimisloogikas on erinevusi ja see külvab arusaamatust ainult juurde. Kui mitu protsenti tänapäevastest autokasutajatest viitsib (või suudab) endale selgeks teha, kuidas tema tüüritav metallihunnik töötab?

Pealegi: ma olen seni kirjeldanud vaid ühte moodsat juhiabisüsteemi. Lisaks sellele on näiteks automaatselt pidureid rakendav seade ja selle “vigurid”, millest kõneleb Richard Hammond. Oskaksin ka sellele üht-teist lisada.

Moraali saab siiski lühidalt kokku võtta, kusjuures mitmel moel.

Kui tahta viisakas olla, võib tõdeda, et niinimetatud poolautonoomsel autopiloodil on selge kitsaskoht: puudub selgus, kas ja kui palju juhib inimene ning kas ja kui palju juhib tark masin. Siia võib lisada, et mure laheneb tehnika arenguga. Ühel päeval, kui autod suudavad ennast nii-öelda pange panemata täiel määral ise juhtida, on pilt taas klaar.

Aga kui eesmärgiks pole diplomaatiliselt ümaraks jääda, võib ka otse põrutada: poolautonoomne autopiloot ei kõlba koera hänna alla kah.