Mart Kase: väikebuss sobib nii eriteenistusele kui ka kitsekasvatajale

Foto: Mart Kase

Mart Kase kolis koos abikaasa Teelega paari aasta eest maale. Tegusad elavad nüüd koos tütar Annaga ning kitse- ja kanakarja, kuke ja kahe koeraga keset ehedat loodust Karula kandis Valgamaal. Nende igapäevaelu kajastavat blogi saab jälgida aadressil metsikelu.ee 

 

Vaatasin nädalavahetusel pilte, kuidas kaitsepolitsei Raivo Susi Piusa jõel vene spiooni vastu vahetas ja tõdesin, et nii Eesti kui Vene eriteenistused sõidavad Volkswagen Transporteritega.

Ja kes ei tahaks siis sõita väikebussiga! See on ju kogu olulise mugavuse ja asjatava elu alus. Eriteenistustest kitsekasvatajateni.

GRU agendi vahetamine Raivo Susi vastu 10. veebruaril 2018. Foto: kaitsepolitseiamet

Pole asja, mida ei saa minibussiga vedada

Meie pere sõidab Ford Tourneo Customiga ja minibussita me ei kujutaks oma tähtsat elu ette. Ega ma erinevatest minibussi markidest ja mudelitest ei jaga suurt midagi, seega räägin nüüd üldiselt ära, et miks väikebuss üldiselt (maal) hea on.

Maal on kogu aeg vaja midagi vedada – lapsi, koeri, inimesi, kitsi, ehitusmaterjali, puid, mööblit. Iga nädal on midagi vaja kuhugi toimetada.

Auto jääb nendeks toiminguteks liiga väikseks ning tavatreilerisse just kitsi sisse ei pista, aga suures koerapuuris saab minibussis neid sõidutada küll. Istmed bussist välja ning saab peale laadida kõik, mis vaja.

Loomulikult on turvalisus oluline, et kõik oleks korrektselt kinnitatud ning et buss poleks tonnidega ülekoormatud. Aga minibuss on lihtsalt vägev teema kõikide asjade ja elusolendite ühest kohast teise transportimiseks.

See on nii kodukontor kui peakontor

Väikebussis on juht kõrgemal kui autos, näeb rohkem ja  kõik on turvalisem kui autos. Jah, loomulikult on minibuss jäik, sest tema disain, mootor, iste ja kõik muu on mõeldud sõitmiseks, mitte poosetamiseks. Minibussis pole mõtet oodata luksusauto omadusi, aga ta sõidab.

Pakkimine on eralid hull teema. Tavalisse autosse ei mahu mugavalt üle keskmise suurusega pere kõik asjad. Muidugi, pere ja vajaduste kasvades avastad, et ei mahu ka minibussi, aga sinna levelini jõudmiseks läheb natuke aega.

Väikebussis saab vajadusel suvel kasvõi magada ning tagaluugi saab vihma kaitseks avada ning nii saab kogu pere roadtrip’il ka õues istuda ja aega surnuks lüüa. Minibuss on teatud mõtted peakontor, kodukontor ja Airbnb korraga. See on kontrollitud vabadus.

Foto: Mart Kase

Hoolduskulud väiksemad

Kuigi (korralik) minibuss on kallim osta kui pereauto, siis hiljem hoolduses pead vähem käima. Hooldusvälp on meie bussil 50 000(!) kilomeetrit ja kuigi õlisid tuleb Eesti kliimas loomulikult tihedamini vahetada, tundub ikkagi, et see raha, mis minibussi hoolduseks kulub, on tunduvalt väiksem kui sõiduauto pidev niki-naki. Väikebussid on üldjuhul tööloomad ja nad sõidavad ja sõidavad ja sõidavad.

Jõudu peab palju olema

Maal pole sõiduk kunagi ideaalselt puhas. Igasuguste asjade vedimine ja väikelapsed jätavad ikka prahti maha. Aga korralik Kärcheri pesur peab nagunii maal kodus olema, seega aeg-ajalt sellega bussi sisemus üle käia ning sõit jätkub.

Minibussi istmed välja ja sisse tõsta pole ka kõige kergemad, aga saab hakkama, sest maainimene on tugev.

Neid võiks sõidujagamiseks kasutada

Üldsegi, kuigi maainimestel poleks võibolla selleks aega, aga minister Simson võiks katsetada maal inimeste liigutamiseks minibusside Uberit vms, mitte tühjalt raha panna ebavajalikku ühistransporti.

Minibussid lähevad Eestis järjest populaarsemaks. Ehitus- ja tootmisfirmad nagunii kärutavad nendega ringi, aga mul on tunne, et peagi on selline ruumikam neljarattaline ka iga tegusama talu hoovis.