Mart Parve: Diislikütuse soosimine miljoni inimelu hinnaga

Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.

Kui Volkswagen sattus kurikuulsasse diisliskandaali, kõlasid kohe hääled, et ju Volkswagen ei ole ikkagi ainus patune. Mõned päevad tagasi avaldas Der Spiegel artikli, milles väidetakse, et tegemist on lausa Euroopa autotöösturite vandenõuga, millesse on segatud nii BMW, Mercedes kui Volkswagen.

Euroopa Komisjon kinnitas, et on alustanud menetlust, Mercedes kutsus aga tagasi 3 miljonit autot. Siin pole selgelt tegemist paari “paha õunaga” punapõsketest viljadest pakatavas korvis, vaid süsteemse tegevusega.

“A mis see minu asi on?” võib nüüd küsida. Aga on. Paljud, eeskätt Lääne- ja Lõuna-Euroopa linnad on diislitossust paksud, kuid puutumata pole ka eestlased, sest Euroopa autotootjate diislilembus avaldab mõju ka siinsele autoturule. Süsinikgaase levitab diiselauto tõesti vähem kui keskmine bensiiniliikur, kuid peenosakesi ja lämmastikgaasi tublisti rohkem.

See on väga tõsine asi — Euroopa Keskkonnaagentuuri hinnangul sureb diislitossu tõttu 71 000 inimest aastas. Diisliskandaalide valguses on enamik Euroopa riike otsustanud lõpuks loobuda neist maksusoodustustest, mis keskkonnahoiu sildi all diislile aastaid kehtinud on, ning lubasidki diislil Euroopas domineerida.

Kuid kuidas selline asi üldse juhtuda sai, et meie kitsukesel planeedinurgal süsteemselt silmad kinni pigistati ja põikpäiselt tapjakütust soositi, samas kui mujal maailmas seda viga ei tehtud. Põhiline ametlik legend on vussiläinud keskkonnahoiu-taotlus. COd emiteerib ju vähem, ju siis on keskkonnasõbralik!

Aga muid näitajaid “unustati” vaadata (haa-haa!). Viiimasel ajal on hakatud ka rääkima, et kuna diisel on kasutusel põllutehnikas ja rasketranspordis, siis nähti seda ka viisina majandusele hingamisruumi jätta. Seegi jutt ei paista parem, sest pole ju keeruline anda transpordi- ja põllumajandusettevõtetele lihtsalt maksutagastusi.

Mul endal on aga hoopis teistsugune hüpotees. 1990ndatel aastatel hakkas Jaapani autotööstus eurooplastele oma aina parema võimsuse ja ökonoomsuse suhtega bensiiniautodega põhjalikult kandadele astuma. Kaheliitrised riisiraketid astusid edasi nagu loomad, olid lõbusad ja ökonoomsed sõita ning ei maksnud palju. Töökindluski oli üsna hästi paigas.

Euroopa autogigantide vastus oli TDI — võimas ja ökonoomne diiselmootor. Ja täiesti pöörase kokkusattumusena hakkasid Euroopa riigid soosima maksunduses ja keskkonnaregulatsioonides just diislikütust. Imeline juhus, kas pole?

Kui see polegi siiski juhus, peame järeldama, et Euroopa Liit ja liikmesriigid ohverdasid ligikaudu miljon inimelu selle nimel, et anda turueelis vähestele kohalikele suurfirmadele. Või paremal juhul selle nimel, et tagada nende ettevõtete elujõud sadade tuhandete töökohtade säilimise nimel.

Nii või teisiti, see lugu haiseb — ja kardetavasti hakkab aina enam haisema. Igatahes Lääne-Euroopas räägitakse juba, et uut diiselautot pole mõtet osta, sest lähiajal võidakse tõsta oluliselt diisli aktsiisi või isegi keelata diiselautodega linnas sõitmine, ning tarvitatud diiselautode hind kukub olematuks.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal reedel

Telli Autogeeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal reedel uudiskirja, kuhu on valitud Autogeeniuse nädala parimad lood, mida saad nädalavahetusel rahulikult lugeda.