Meie praeguses kodulinnas Brüsselis ollakse päris tõsiselt mures terrorismi pärast ning nii võrdlesingi liiklusohtusid terroriga. Tütar oli tõsiselt üllatunud, kui kuulis, et kogu uuema aja Euroopa islamiterroris on hukkunud umbes sama palju inimesi… kui Euroopa liikluses ühe nädalaga.

Selleks et Brüsseli elanikul oleks suurem tõenäosus surra terrorirünnakus kui liiklusõnnetuses, peaks mullusega samasuuri rünnakuid aset leidma iga nelja kuu tagant. “Imelik siis, et üldse lubatakse kellelgi autoga sõita,” kohkus ta.

Ja ega ei lubatakski, kui autosid poleks ning keegi tuleks aastal 2017 värske ideega, et mis oleks kui varustaks ühe-kahetonnised mürsud ebapraktiliselt võimsate mootoritega ning paneks enamvähem juhuslikud inimesed neid siis juhtima. Ent autod pärinevad ajast, mil inimese surm ei olnud nii tohutu draama nagu tänapäeval – vähemalt selline mulje on mulle jäänud.

Kui suvalised tänapäevaks juba võidetud haigused viisid inimesi paremalt ja vasakult, ei tundunud vähesed autod eriti tõsise ohuna. Siis olid autod aga juba asendamatuna meie igapäeva sulandunud. Ohud on küll näha, ent kõigi jaoks on mugavam neid mitte vaadata. Mõnusam on närvitseda terrorismi pärast, sest ega ise ei pea ju midagi tegema – teisalt autosõidust ei taha keegi loobuda, kuigi risk on mõõtmatult suurem.

Kuid see status quo elab arvatavasti oma eelviimast aastakümmet, sest isejuhtiv tehnoloogia on hakanud reaalsuseks saama. Aina enam tundub mõistlikuna inimjuht roolist minema kupatada ning sedamööda, kuidas see vilja kannab, on poliitikutel ja ametnikel võimalust kruve veelgi koomale keerata.

Kohustuslikud isejuhtivad süsteemid algavad raske- ja kommertssõidukitest ning 1. ja 2. taseme juhiabidest, ent kui nad seal ennast tõestavad, võetakse ette sõiduautod ja kehtestatakse auto kõige nõrgemale lülile (rooli ja tooli vahelisele tihendile) aina rangemad piirangud.