Kahtlemata õpetab keerulisi liiklusolusid paremini ette nägema mitmekülgne kogemustepagas – aga kogemused ei kasva roolis veedetud laiskade kilomeetrite või mugavalt möödasaadetud ajaga.

Kindlasti on meile kõigile ette sattunud selliseid õpetlikke-ennasttäis juhte, kes tegelikult on 20 avariivaba aastat veetnud ainult õnne varal, üksluiseid kilomeetreid mõõtes? Ja kellegi teise õnnetuse kõrval on neil alati võtta varnast tarkus kuidas “kogemuste puudus maksis kätte”.

Sinust teeks just täna ja nüüd oluliselt parema juhi – näiteks võrreldes tolle 20 aastat autopiloodil kulgenuga – kui oskad tuua talvisel libedal külavaheteel auto kergest külglibisemisest välja või põigata maanteele hüpanud kitse taguotsast kiire reaktsiooniga teepeenra kaudu mööda.

Ainult kiirest reaktsioonist on jällegi vähe tolku, kui puudub isiklik kogemus, kuidas just sinu auto kriisiolukorras käitub. Järelikult tuleb seda katsetada! Ütlen ette, et see on väga lõbus tegevus!

Alustuseks tuleb leida ohutu koht kus saab mõned teravamad manöövrid sooritada nii, et sa kedagi teist, ennast ja oma autot ohtu ei seaks.

Pidurite kontroll!

Tõsise, maanteekiiruselt sooritatud hädapidurduse testiks sobib väga hästi mõni rahulikum kõrvalmaantee, kus sel hetkel puuduvad absoluutselt kõik teised liiklejad – nii vastutulevad, sabas sõitvad või teepeenral.

Kas sa tead, et tänane keskmine pereauto suudab kiiruse 100 km/h kuival asfaldil ära tappa ainult 40 meetri või vähemaga? Veidi uskumatu, aga tõsi. Aja tempo julgelt üles, eemalda tagumiselt aknalaualt malmist praepann, et ta sind kuklasse ei tabaks, hoia kindlalt kahe käega roolist – ja rammi täie jõuga pidureid! Pidurite blokeerumisvastane seade (ABS) rakendub temale omase värinaga piduripedaalis – see on täiesti normaalne ja seda ei pea kartma. Ära lase survet pidurile maha! Pressi vibreerivat pedaali täie jõuga edasi ja lase autol toimetada.

Paari sekundiga jääb kogu kupatus seisma ja sa oled uue põneva kogemuse võrra rikkam. Alati ei pea ohu vältimiseks täie jõuga piduritele hüppama, aga vähemalt nüüd tead, mida su auto siis teeb. Tugeva pidurduse peale võivad su autol süttida automaatselt ohutuled, ka see on normaalne.

Veel on hea teada, et ABS aitab sul tegelikult korda saata kaks asja korraga – täie jõuga pidurdamise ja samas vajadusel teele ilmunud takistusest möödapõikamise. Rataste “lukkumineku” pärast pole vaja muretseda.

Kui su auto on vanem kui 25 aastat, siis tasuks enne veenduda, kas autol on pidurite blokeerumisvastane süsteem või mitte. Siis pead harjutama vanakooli stiilis pidurite “pumpamist”, et rattad pidamise piiril hoida, aga neid harjutusi tuleb kindlasti teha kuskil liiklusele suletud piirkonnas.

NB! Tugevate pidurdustega tiheda liiklusega suurel maanteel peab olema väga ettevaatlik! Seaduse järgi on tagant otsasõitja peaaegu alati süüdi, aga sellest teadmisest on matustel vähe lohutust, kui tagant tulnud 40-tonnine täislastis veoauto sinust lihtsalt üle sõidab.

Kui olukord nõuab tugevat pidurdust ja reageerimiseks on aega, tee kiire pilk tahavaatepeeglisse ja mõtle ka muud variandid läbi takistusest möödumiseks.

Möödapõiked takistustest

Selle manöövri harjutamiseks on kindlasti vaja liikluseks suletud platsi. Sobib hästi mõni suurem parkla, Harjumaa inimestele näiteks ka Tabasalu kardirada koos 200 meetrit pika ja 50 meetrit laia asfaltplatsiga.

Kogu ettevõtmise mõte on aru saada, kuidas käitub sinu auto suuremal kiirusel slaalomit sõites, millest on väga palju kasu näiteks maanteel metsloomast mööda põigates.

Aja tempo teise käigu lõpuni (70-80 km/h) ja hakka järjest julgemalt kujutletavat “ussi” sõitma. Alguses aeglasemalt, tunnetades kuidas auto reageerib, ära rapsi sõgedalt rooliga. Pane kiirust juurde ja lõpeta nii tugevate manöövritega kuni sekkub stabiilsuskontroll, mis ühte või teist ratast pidurdades hoiab auto tagaosa libisemisse sattumast.

Vilisevad rehvid ja ABS-i tööga sarnane “prõgin” on täiesti normaalne nähtus. Kui stabiilsuskontroll puudub, võib tagaosa korraks libisema minna – jää rahulikuks, viska gaasilt jalg maha ja püüa auto saba kinni, roolides kiirelt libisemise suunas ja kohe tagasi!

Alati vaata sinna, kuhu sa tahad sõita, mitte kuhu auto nina parajasti näitab – see aitab suunda ja fookust hoida.

Slaalom on iga auto jaoks väga ebameeldiv lakmustest, kuna rütmiliselt vasakule-paremale loksuv dünaamiline mass üritab lõpuks auto tagumist otsa libisema sundida. Iga auto käitub sellises olukorras isemoodi: mida kõrgem ja raskem, seda suuremalt kõik äärmuslikud manöövrid ka võimenduvad.

Kogu harjutuse eesmärk on sinul saavutada enda autost oluliselt parem arusaam ja tunnetus, kuidas ta käitub olukorras, kus võiks olla vajalik suurema kiiruse pealt kiire möödapõige sooritada.

Olles juba varem piire kombanud, on sul tõelise ohuga kohtudes suur ports enesekindlust juures.

Katsed kiirendusega

Tavapäraselt pole just eriti tähtis, kui kiirelt su auto saavutab paigalt näiteks 100 kilomeetrit tunnis. Rusikareegel on tänapäeval see, et alla 10 sekundit sajani on piisavalt kiire, aga üle 10 sekundilise autoga pead maanteel möödasõite väga strateegiliselt planeerima. Eriti kui auto on täis inimesi ja nendega kaasnevat kraami.

Palju olulisem foorivõistlusest on teada, milline on su auto möödasõidukiirendus, mis sõna otseses mõttes võib olla elulise tähtsusega nii sulle kui teistele liiklejatele. Seda mõõdetakse tihti neljanda käiguga, 80-120 km/h vahemikus.

Väga kiired autod teevad sellise spurdi ära alla 6 sekundi, aga tavapärane pereauto vajab isegi kuni 10 sekundit. Tasub meeles pidada, et ainult 4 lisasekundit möödasõidul nõuab täiendavalt ca 200-300 meetrit vaba ruumi. Automaatkastid teevad elu lihtsamaks, sest vahetavad käigu ise alla ja maksimaalne kiirendus on kohe saadaval.

Proovi järgi, kuidas su autol läheb? Las kaassõitja hoiab stopperit ja lajata 80-pealt gaas lõpuni põhja.

Kui libe võib olla erinev teekate?

Eskimotel on väidetavalt ligi 200 viisi kuidas kirjeldada lund või jääd, aga sellest on meile vähe kasu, kui sa roolis olles aru saa, milline versioon parajasti sinu rataste alt läbi käib ja kui palju autol pidamist järgi on.

Teekatte iseloomu ja rehvide pidamise reservi hindamine on minu kogemuse järgi kõige vastikum ülesanne üldse, sest muutujaid on kohutavalt palju. Prooviks selles rägastikus väikese süsteemi luua.

Ilmselt on siililegi selge, et suvel ja talvel on pidamise vahe kolossaalne – nt siledal jääl on talvised pidurdusteekonnad kuni 10 korda pikemad! Ehk 90 km/h libedal kõrvalteel sõites muudad sa auto rongiks, mis heal juhul suudab täielikult peatuda 300-400 meetriga! Mõtle korraks sellele numbrile, enne kui talvel perega maale minnes masina “lubatud” kiiruseni piitsutad.

Kuidas hinnata suviseid teeolusid?

Kevadest-sügiseni on tee pidamisest üldjuhul üsna lihtne aru saada:

Rusikareegel – kui tee mingil põhjusel läigib, tuleb alati ettevaatlik olla. Äkki on just vihmasadu lõppenud? Märjal asfaltkattel tuleb arvestada, et pool rehvide pidamist on kohe läinud ja tavaline 40 meetrine pidurdus võtab aega 60 meetrit või isegi rohkem. Sama kehtib kurvikiiruste kohta.

Kerge vihm tähendab kindlasti märga teed ja siis tuleb vastavalt ettevaatlikumalt käituda, arvestades vähenenud pidamist. Vihmasel maanteel muutub olukord eriti ohtlikuks, kui sõiduradade vagudesse koguneb piisavalt vett, et tekivad seisvad loigud.

Seisev vesi on 90-se kiiruse pealt eluohtlik vastane!

Tundmatu sügavusega veelompi maanteekiirusel sisse sõites tõstetakse auto ratas teepinnast lahti ning igasugune juhitavus on kadunud. Täpselt nagu kiilasjääl! Seega – kui teevaod on seisvat vett täis, kohenda enda sõidutrajektoori nii, et sa ei sõidaks seisvates veeribades, vaid vagude harjal. Üksikuid lompe ei pea sirgel teel kartma, aga kurvieelne suur seisev lomp millesse suure “Hurraaga!” sisse sõita, võib tähendada lihtsalt kraavisõitu.

Pidamist vähendab oluliselt ka igasugune muu teelesattunud kõrvaline materjal nt liiv, kruus, muld, sügisesed lehed, lehmasõnnik ja tont teab mis veel. Kui silmad lahti hoida ja teadvustada, mis sul rataste alt parajasti läbi jookseb – on kõik hästi.

Kruusateele satutakse harvem, aga ka seal on pidamist oluliselt vähem kui asfaldil. Ott Tänaku kangelastegudest inspireeritud esimene kurv võib jääda ühtlasi su viimaseks. Eriti petlik on kõval alusteel peal hõljuv väikeste kruusakivide kiht, mis kohati teeb pidamise sama libedaks nagu talvel.

Kuidas hinnata talviseid teeolusid?

Talvel läheb teedeolude pilt eriti kirjuks, toon ära väikese valiku parimatest paladest:

1. Puhas kuiv asfalt, mille pidamine on pea sama hea kui suvel.
2. Musta jääga kaetud asfalt, mis näeb välja nagu nr 1., aga pidamine on täiesti olematu.
3. Värskelt soolatud, sahatud ja märg asfalt, mis peab umbes samahästi nagu suvine märg asfalt.
4. Värskelt soolatud asfalt, mida katab paks lörtsikiht. Sõna otseses mõttes “killer-combo”. Miskipärast arvavad paljud, et sellel teel võib sõita nagu suvisel märjal maanteel. Tegelikkuses ei suuda ükski talverehv suures lörtsis üle 70 km/h sõites mitte mingisugust kindlat juhitavust säilitada, kuna lörts on rehvile oluliselt hullem kui vesiliug.
5. Värskelt sadanud lumega kuiv asfalt. Palju silmailu ja mõõdukas talvine pidamine.
6. Värskelt sadanud lumega kaetud jäine asfalt. Palju silmailu ja olematu pidamine.
7. Kinnisõidetud lumega sahatud tee – talverehvidega üsna hea pidamine.
8. Ärasõidetud krobelise jääga kaetud soolamata asfalt, kah täitsa hea pidamine.
9. Suvaline kombinatsioon kõigest eelnevast.

Nagu näha, ei saa talvel mitte kunagi usaldada seda, mida su silmad näevad, sest liiga palju on väga ohtlikke muutujaid mängus. Ainus usaldusväärne viis talviseid teeolusid hinnata on neid visuaalselt kriitiliselt hinnata, rooli- ja istmikutunde kaudu ning lõpuks päriselt piire testida. Kui rool on muutunud kahtlaselt kergeks ja uimaseks on see esimene märk, et tee on väga libe.

Kuidas siis ohutult kontrollida maanteel sõites teeolude iseloomu? Soorita lühike, kiire ja tugev pidurdus ning saabubki selgus, kas sõidukiirus vastab teeoludele. Enne veendu, et läheduses pole teisi liiklejaid.

Talv on väga hea aeg õppida enda ja oma autot võimeid tundma libedates tingimustes ja see on väga lõbus! Leia liiklusele suletud suur plats ning proovi julgelt läbi kõik suvised harjutused. Ainult veidi aeglasemalt. Enesekindluse kasvades, lülita välja stabiilsuskontroll ja proovi veel!

Head sõitu!