Mootorrattur annab nõu: kuidas teha lube ja millist ratast esimeseks valida

Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.

Allar Viljaste on 13-aastase kogemusega juht, kes igapäevaselt liikleb nii auto, jalgratta kui ka mootorrattaga, seda nii Eestis kui Rootsis. Allar aitab Autogeeniuses selgitada ja jutustada mootorratastega seotud lugusid.

Minu kaherattaliste karjäär algas juba noores eas vanaema võrriga tõristades. Kahe suurema tädipoja vahel istudes vanaisa Voshodiga mere äärde minnes ning teismelisena ka isikliku mopeed Deltaga külavaheteid mõõtes.

Tõsisemalt tsikliusku astumise otsus tuli 2007. aasta kevadel, kui jalutasin Sõpruse puiesteel Rimisse ning minust möödusid kolm mootorratast. Tegemist oli supersport ratastega. Fooritaga seisid nad kõrvuti ja ajasid juttu. Rohelise tule saabudes jäeti autod seljataha ning siirduti Mustamäe teid mõõtma.

Täisvõimsusega tsikli lube noored ei saa

Midagi mu peas toimus ja samal hetkel olin müüdud ning asusin otsima A-kategooria koolitusi. Sel hetkel kehtis reegel, et täisvõimsusega mootorratta kursustele minemiseks pidi olema 20,5 aastat vana. Ehk kui õpingud on lõpetatud, siis on isik 21 aastat vana.

Mõni aasta peale seda muudeti seadust ning nüüd peab isik olema juhtimisõiguse saamiseks 24 aastat vana ja peab olema omanud muu kategooria juhiluba (nt B, C, D) vähemalt kaks aastat. Õppima saab asuda siis pool aastat varem.

Erandjuhus on kui teha mootorratta juhilube astmeliselt, mis tähendab, et A2 mootorratta juhiluba on omatud vähemalt 2 aastat. A2 juhilube saab isik, kes on juhiloa kättesaamise hetkeks 18 aastat vana ja lubatud on mootorratas võimsusega kuni 35 kW või erivõimsusega kuni 0,2 kW/kg.

Lisaks on veel A1 kategooria juhiload, mida saab taodelda 15,5 aastane isik, ja AM kategooria.

Ära alahinda motokooli olulisust

Esimene soovitus, mille sain, kui mainisin, et otsin A-kategooria koolitusi, oli otsida kool, mis on just motikatele spetsialiseerunud. Kuulsin ja lugesin õuduslugusi, kuidas sama tunni raames tehakse ühele õpilasele autoga ning teisele mootorratta õppesõitu.

Või siis antakse platsil mootorratas õpilasele kätte ja öeldakse, et “nii, harjuta”. Juhendid ja õpetussõnad jäetakse aga enda teada.

Nüüdseks on info hankimine mõnes mõttes lihtsam, sest inimesed on varmad oma halbu kogemusi jagama. Hea koht, kus alustada, on ka auto ja moto teemalised messid, kus enamasti on koolitajad kohapeal. Astu julgelt ligi ja küsi kõik küsimused, mis sul on tekkinud. Heal juhul on neil mõni demo õppesõidu ratas messil kohal ning saad proovida ja uurida.

Kindlasti tasub uurida, mis varustus peab endal olema. Mõned koolitajad pakuvad ka varustust koolituse käigus kasutamiseks. Viimastel aastatel on populaarsust kogunud kiirkoolitused, kus vaid mõne nädalaga saab ära teha teooria tunnid, kui ka sõidutunnid.

Varustus – uus või kasutatud?

Enne ratta ostmist tuleb soetada varustus. Kõige olulisemad asjad on kiiver, tagi, kindad, püksid ja saapad.

Valik on Eestis suhteliselt hea ning loomulikult on alati olemas internetipoed. Minu kindel soovitus on minna mõnda Eesti motopoodi kohapeale ning rääkida oma plaanidest. Enamustes neist töötavad asjaga kursis olevad inimesed ning nad räägivad kogemustest.

Kindlasti küsivad nad sinult, mis ratta sa plaanid osta, kus sõitma plaanid hakata, kas juhtub sisse ka rajapäevi või hoopis metsavaheteid. Kõigile küsimustele tasub ausalt vastata, sest sõiduvarustuse valik on väga lai ning sinu vastustest sõltub, mis laadi varustust müüja sulle soovitab.

Kui asi jõuab proovimiseni, tasub olla aus ja öelda, kui kuskilt on ebamugav. Minu peakujuga näiteks teatud tootjate kiivrid ei sobi. Isegi kui sellel tootjal on maailma kõige kenam kiiver, tasub sellisel juhul ostmisest loobuda. Halvasti istuv kiiver võib tekitada isegi peavalu.

Kogemusega kasvab ka teadmine ning ei ole üldse halb mõte esimeseks hooajaks võtta kasutatud varustus. Hästi hoitud asjad on aastaid kasutuskõlblikud ja korralikult hooldatud nahkkombe on eluaegne.

Samas kasutatud kiivrit üldiselt ei soovitata osta, sest see on ainuke asi, mis kukkumisel või kokkupõrkel sind vähegi kaitseb ning selle sobivus ja turvalisus peab olema 100% kindel.

Millist ratast valida esimeseks?

Nüüd siis kõige põnevama asja juurde, mis on ühtlasi ka kõige raskem asi nõuandmiseks. On väga palju eri arvamusi, mis oleks esimeseks rattaks õige valik.

Ühed soovitavad kohe osta see ratas, mis on südamelähedane. Seal muidugi tuleb sageli ette unistuste ja reaalse rahalise võimekuse konflikt.

Olen kuulnud ka soovitusi osta sama ratas, millega sa motokoolis sõitma õppisid, mis tähendab, et ei ole üleminekul raskusi ja õppimine saab sujuvalt jätkuda.

Kolmas teooria räägib jälle, et alustada tuleks millestki kergest ja mitte üleliia võimsast ehk 500-600 kuupsentimeetrisest (edaspidi cc) rattast. Tänapäeval leiab ka populaarseid mudeleid 300-400 cc vahemikust.

Püüa jääda mõistlikuks

Üheks võtmesõnaks on siin ka tagumikutunnetus. Üks kindel soovitus on, et proovi võimalikult palju rattaid. Kui load juba käes, siis ehk lubatakse ka proovisõitu teha. Pea silmas ka oma tulevasi sõiduteid ja marsruute. Ei tasu sihtida suurt BMW matkaratast, kui enamus sinu sõidud jäävad linna. Selliseks puhuks sobib minu arvates mõni V-mootoriga isend.

Esimeseks rattaks ei tasuks ka võtta keskmisest raskemat, suuremat, veidramat või muul moel erilist sõidukit. Rõhutan sõnale üldjoontes. On väga kiireid õppijaid ja talente, kes ostavad esimeseks rattaks väga kalli isendi ja saavad selle käsitlemisega edukalt hakkama.

Loomulikult on paljudel inimestel oma unistuste ratas peas olemas. Keskendu sellele ning proovi erinevaid selletüübi rattaid ja võib-olla seal väldid esialgu kõige kangemaid mootoriversioone ja võtad sama tüüpi aga midagi lihtsamat.

Kõige tähtsam tsiklikarjääri juures on otsuse tegemine ja lubade kättasaamine. Kogemused tulevad ainult kilomeetritega ja eelistused muutuvad ajapikku nagunii.

Minu esimene ratas

Kuna tahtsin alati supersport ratast, siis valituks osutus 1998. aasta Suzuki GSXR 600. Mitte ideaalne valik esimeseks rattaks, aga tundsin mõnu väikesest tuuletakistusest ning ilusast välimusest. Kogemusega tekkis ka huvi proovida muud.

Pilt on illustreeriv.

Järgmine ratas oli nii öelda “naked”, Kawasaki Z750, mis on põhimõtteliselt ilma plastikgondliteta ja püstisema asendiga sportratas. Talveprojekti käigus värvisime selle ka sõbraga üle. Linnavahel oli sellega lihtsam sõita, kuid maanteel oli jällegi kõvem tuuletakistus. Vihmaga sai ka palju märjemaks, kuna gondleid oli vähem. Paar aastat hiljem tehti mulle ostupakkumine ja pakuti ka õiglast hinda, nii ta uue omaniku juurde kolis.

Asemel tuli Kawasaki Ninja 636. Selle rattaga sai ära tehtud ka umbes 2500 km Norra reis. Kindlasti oleks saanud mugavamalt, kuid tegemata ei jäänud midagi. Mõnikord eeldatakse, et sportratastega ei saa matkata. Samas, kui sõita asfalteeritud teid, siis ei ole hullu miskit. Olen lugenud ka inimestest, kes on sportrattaga ümbermaailma reisi ära teinud.

Supermoto tüüpi ratas

Järgmiseks on mul nimekirjas supermoto ratas, mis on suure maastikuvõimekusega, sisuliselt krossikas aga tänavarehvidega ning kasutatav ka tavateedel. Konkreetset plaani veel paigas pole, eks näis.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal reedel

Telli Autogeeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal reedel uudiskirja, kuhu on valitud Autogeeniuse nädala parimad lood, mida saad nädalavahetusel rahulikult lugeda.