Mootorrattur selgitab: 7 asja, mida tavaliikleja meie käitumisest peaks teadma

Foto: Toomas Huik, Postimees / Scanpix Baltics

Allar Viljaste on 13 aastase kogemusega juht, kes igapäevaselt liikleb nii auto, jalgratta kui ka mootorrattaga, seda nii Eestis kui Rootsis. Palusime tal kirjutada liiklusest mootorratturi vaatenurgast. Mis on need asjad, mida autojuht ja jalakäija ei tarvitse mootorratturi käitumises mõista ja kuidas me kõik sõbralikult liiklusesse ära mahuksime?

Viimaste aastate liikluspilti jälgides on lisandunud Eesti liiklusesse palju kaherattalisi ja tänu sellele paranenud autojuhtide teadlikkus ning nendega arvestamine.

Minu algus suurtel kaherattalistel sai alguse aastal 2009. aastal. Alguses seisin ka ise ummikutes, samal ajal kui teine mootorrattur läks ridade vahelt foori all ette. Kogusin veidike julgust ja hakkasin ka ise seda tegema. Põhjuseks oli juulikuu.

Kuumus andis julgust

30-kraadises kuumuses tsikliga foori taga või ummikus seismine on katsumus omaette. Tundsin, et kiivri sees niriseb higi mööda nina alla, tagi-alune särk oli juba ammu end naha külge kleepinud. Mis nahkpükstes toimus, seda te teada ei taha. Ja endiselt on fooris punane tuli.

Siis kuuled, et miski hakkab undama ja tunned kuidas kuum õhk, palju kuumem kui välistemperatuur tuleb mööda sääri ja reie sisekülgi edasi ning leiab tee kõhuni. Selge, mootorratas otsustas, et ka temal on kuum ning käivitas jahutusventilaatori.

Sel hetkel oli tunne, et kui kohe liikuma ei saa, siis kuumarabandus võtab mul sealsamas foori taga pildi eest. Ma väga loodan, et inimesed, kes seda loevad, ei saa enam pahaseks kui mõni mootorrattur ridade vahelt ette sõidab.

Autojuhil on võimalik olukorrast võita

Kusjuures autojuhid ei kaota sellega midagi vaid pigem võidavad, sest muidu võtaks see mootorratas terve autokoha selles ummikus. Üks autopikkus võib tähendab aga seda, kas saad järgmise fooriga üle või tuleb veel oodata üks tsükkel.

Siinkohal meeldetuletus mootorratturitele – ridade vahelt läbi lendamine ei ole sobilik, see ei anna reageerimiseks absoluutselt aega. Minu reegel on, et kui autod seisavad siis sõidan maksimaalselt 30 km/h. Sedagi saavutada on enamus juhtudel võimatu.

Reageerimiseks on vaja aega näiteks kui seisvate autode vahelt ületab teed jalakäija. Lisaks liiklevad autode vahel ka jalgratturid, kellele on sinu suurem raudratsu on veel suuremaks üllatuseks.

Takistamiseks avatakse kas või uks

Halvimad kogemused tulevad muidugi autojuhtide hulgast, kus minu ees on avatud uks ilma mingi põhjuseta ja ilma, et sealt keegi väljuks. Samuti sõidetakse kahe auto vahe minimaalseks, kui mind peeglist tulemas nähakse. Lisaks muidugi signaalitamine ja kord on mind ka visatud mingi esemega, mida ma tuvastada ei suutnud.

Meele teevad heaks nooremapoolsed inimesed, kes tervitavad kui neist tasakesi möödud. Ette on tulnud ka küsimusi, käepigistust, nukid, õlle pakkumist ning muidugi ka gaasirulliku keeramise matkimist.

Toon välja kuus asja, mida mootorrattaga mitte liiklev inimene ei tarvitse mõista või võtab ülbusena või huligaansusena.

1. Ülekäigurajad ja kalde all sõitmine

Olen sageda jalakäija ja mootorratturina täheldanud ühte suurt ohukohta, mida motikaga mittesõitev inimene ei oska näha.

Nimelt on osad ülekäigurajad kohe pärast lauget kurvi. Nendes kohtades tasuks jalakäijatel eriti ettevaatlik olla ja oma eelisõigust teele hüpata mitte kasutada. Seda põhjusel, et kaldes mootorratturil on väga ohtlik pidurdada. Seda raiutakse juba motokoolis, et kui keerad siis ei pidurda.

Füüsika aga ütleb, et kui ratas on kalde all ja sellega asuda pidurdama, siis hakkab mootorratas end püsti ajama. Kui aga liialt tugevalt pidurdada, siis on oht, et kukutakse. Seega on tegemist väga keerulise olukorraga, kus üheltpoolt on jalakäijal õigus, aga teisest küljest on pidurdamine väga ohtlik.

2. Suitsukoni viskamine (prügi)

Järgnev punkt ei ole isegi ainult mootorrattajuhi tähelepanek, vaid minu kui jalakäija, autojuhi, jalgratturi ja kodaniku. Nimelt loobitakse palju prügi maha ja autoaknast välja. Mootorratturina on lisaks pahameelele reostamise pärast mure ka prügiga pihta saada.

Hea, kui see on banaanikoor või õunasüda, mis haiget ei tee ja jätab vaid pleki. Kuigi lahtise või praokil visiiriga sõites võib mainitud asjdega pihta saamine olla küllaltki ebamugav.

Väga populaarne asi, mida visatakse aknast välja on hõõguv suitsukoni, mis võib mootorratturi riietesse augu teha, rääkimata juhusest kui see maandub kiivrisse. Paljudel mootorratturitel on sooja ilmaga ka paljas kael, mis võib tähendada põletust kaelal. Rääkimata siis sellest üllatusest kui see koni kaelusest sisse lendab. Võin siinkohal rääkida korduvatest kogemustest. Eriti hästi on näha seda pimedal ajal.

3. Parkimine veidrates kohtades

Asukoht: tipptund ostuskeskuse parklas. Päev on kuum ning tahaks juba auto ära parkida, kuid viimased 10 minutit pole ühtegi vaba kohta märgata. Järsku paistab ridadevahel tühimik. Mõtetes kõlavad jess! ja kiidusõnad. Keeran juba autonina tühjale kohale, kui järsku vaatab mulle vastu mootorratas. Kõlavad paar kurja sõna ning asun tagasi parkimiskoha jahile.

Foto: Mihkel Maripuu, Postimees / Scanpix Baltics

Ma olen saanud paar korda kommentaare, et ma õpiks parkima. Minu silmis teeb mootorrattur teene just autojuhile, kui ta ei hõiva tervet parkimiskohta oma kaherattalisega vaid leiab alternatiivseid kohti. Muidugi käib jutt parkimisest, kus kõigile on ruumi, näiteks ostukeskuste kõrvale suurtele kõnniteedele või siis kuskile tühjadesse nurkadesse, mida nii ehk naa keegi ei kasuta. Üks „veidralt“ pargitud mootorratas tähendab üldjuhul ühte säästetud autokohta.

4. Järsk kõrvalepõige tühjuses

Autojuhile võivad tunduda kummalised mootorrataste kõrvalepõiked, millel justkui pole põhjust.

Motokoolis aga õpetatakse, et teekatte märgiste pidamine ei ole nii hea kui seda on asfaldil. Lisaks käivad selle alla ka metallist kanalisatsiooniluugid, mida osadel tänavatel on pea samapalju kui Tallinna teedel auke peale kevadist lumesula.

Lisaks soovitatakse võimalusel igasugu veidratest laikudest kõrvale põigata, sest tegu võib olla õlilaikudega, mis aga teeb edasise rehvi pidamise libedaks. Seega kui näete mõnda mootorratturit tegemas imelikku vingerdust ilma otsese põhjuseta, siis võib eeldata, et mootorrattur selleks ikkagi põhjuse leidis.

5. Kiirendamine linnavahel

Natuke vähem oluline aga lõbus tähelepanek. Paljud inimesed ei tea, kui võimsad on mootorrattad. Igal suvel juhtun fooritaha vähemalt paari autoga, kes oma käitumisega annab teada, et aeg selgeks teha, kumma masin kiirem on. Ma kindlasti ei propageeri sellise käitumisega kaasa minemist aga selgitan ühte fakti.

Oleneb autost, aga enamjaolt ei pea mootorrattur pingutamagi, et võita. See ei tähenda enamjaolt ka lubatud kiiruse ületamist, sest isegi 0-50 km/h saabub autost kordades kiiremini, jättes mulje, et mootorrattur sõitis vähemalt 150ga. Osadel juhtudel on autojuhid kaotuses nii pettunud, et järgmisest foorist sõidetakse punasega üle.

6. Klaasipesu

Klaasi ja tulede pesu võib tagaseisva mootorratturi tuju väga mõrudaks teha, sest süsteemid on enamjaolt seadistatud auto liikumise jaoks, kus tuul siis puhub selle vedeliku auto klaasile. Seistes pritsib aga see juga üle auto.

Nüüd kui auto taga juhtub olema üks mootorrattur, kel jällegi on avatud või praokil visiir, siis see kemikaalne lõhnakuusk jääb omajagu pikaks ajaks mootorratturit saatma. Sama kehtib ka tegelikult maanteel, kus akende pesemine tekitab veepilve, kust siis tagasõitev mootorrattur on sunnitud läbisõitma.

Parimal juhul saab uue lõhna riietele juurde. Halvimal juhul saab kiivri visiir märjaks. Ja kuna tegu ei ole veega, siis see vedelik ise ära ei kao ja mootorratturi nägemine on halvenenud. Kindaga kindlasti ei tasu sealt ka üle tõmmata, kuna siis läheb asi veel hullemaks.

Mina isiklikult proovin pea ära keerata, kui näen, et eesolev auto peseb aknaid. Enamasti toimib ja minu nägemine säilib.

7. Üksteise taga male ruudus

Minu käest on küsitud, et miks te (loe: mootorratturid) kõrvuti ei sõida. Teid mahub ju kaks või kolm kõrvuti sõitma.

Sellele on aga lihtne vastus, see on ohtlik. Üks mootorrattur vajab tervet tee laiust, et teha kõrvalepõikeid või reageerida üldisele liiklusele. Lisaks ei saa mootorratturid omavahel suhelda, et otsustada kust keerata paremale. Kui mootorratturid üksteist ei tunne, vaid on juhtunud linnaliikluses kokku, siis võib juhtuda, et keskmine mootorrattur soovib minna paremale ja paremal sõitev mootorrattur endiselt otse.

Foto: Kaspar Mäe, Virumaa Teataja / Scanpix Baltics

Igasugu segaduste ära hoidmiseks hoitakse malelaua formatsiooni, mis hoiab esimese mootorratturi ilusasti vaateväljas ning äkkpidurduse korral on tagumisel aega reageerida. Foori taga ja ummikutes ikka seistakse üldjuhul kõrvuti. Grupisõitudes valitakse selleks juhtmootorrattur, kes tunneb teed ja juhib malelauas sõitvaid rattureid turvaliselt sihtpunkti.