Üks teema, mis mu sotsiaalmeedias kohe tõstatus on jalgratas. Oma naftalõhnalises mullis olen tegelikult ümbritsetud rattafanaatikutest. On inimesi, kes sõidavad igal võimalusel, kui on ilus ilm. On teised, kes sõidavad igal võimalusel. Ja siis on paar hullu, kes sõidavad ka siis, kui terve mõistuse arvates pole mingit võimalust. Oodi rattale kuulen liigagi sageli.

Lapse ja rattaga liiklusesse minek nõuab raudset närvi

Mina olen pühapäevarattur, kui ma just sel päeval roolis pole. Rattasõit on sündmus, mis eeldab sihtpunkti, ilmastikule vastavat riietust, turvalist ja mõnusat marsruuti ja üldist valmisolekut füüsiliseks koormuseks. Ma ükskord päris nautisin perega sõitu Põhja-Tallinnast Vabaõhumuuseumisse mööda kergliiklusteed. Üks laps tooliga pakikal, teine oma rattaga sabas. Seega ei, ma ei vihka rattaid. Minu päevakava on ratta jaoks ilmselt liiga hektiline.

Kas ma tunnen, et tahaksin sõita vihmasel septembrihommikul tipptunnil, viisakas riietuses, rattaga läbi kesklinna, laps toolis kaasas? Kindlasti mitte. Ainult ajakirjandusliku katse huvides võiksin ma seda teha. Üksi, mitte lapsega. Lihtsamaks ei tee elu ka see, et mu 1930ndatest pärit ratas kaalub umbes 400 kilo ja on mõnus vahend millega Loomelinnakusse burgerit sööma sõita. Linnaliikluses äkkmanöövrite ja kõnniteeäärtega hakkama saamiseks pole see monstrum parim lahendus.

Kas olukorda muudaks Ampleri elektrikas või vähemalt süsinikraamiga ratas 21. sajandist? Ei usu, sõidumõnu suureneks kordades, aga lisanduks mure varguse pärast.

Sõidud lastega jääks ikkagi auto ülesandeks. Peamine põhjus mitte rattaga sõitmiseks ongi soovimatus siseneda linnaliiklusesse kus minu kiivri vastu on mitmetonnised metallmürakad. Hirm ja enesealalhoiuinstinkt on selle nimi. See on aga ilmselt täiesti eraldi loo teema.

Tüütu natuke on, aga hoolimata sellest seisab isiklik auto 2. päeva niisama.