Olen sel nädala ilma isikliku autota. 1. ja 2. päev läks harjumiseks, järgnevad kaks on olnud sisuliselt sarnased. Tööleminekule (koos lasteaiaga) oskan juba arvestada tunnikese. Päevased paar Uberi sõitu on ka rutiiniks muutunud. Erijuhtumitega aga on raskem harjuda.
Kolmanda päeva hommikul oli vaja tavamarsruudile lisada Balti jaam, sest maalt saadeti produkte. Seega buss jäi ära, jalgsi koos lapsega jaama ja sealt edasi Uberiga. Kuigi 5 aastane oli väga tubli kõndija, dikteerib tempot ikkagi tema sammu pikkus. Oleks mul fikseeritud tööaeg, oleksin hilinenud. Teine variant oli mingil muul päevasel ajal produktidele Järvele järgi minna kesklinnast. Ka halb variant.
Juhtus ka esimene Uberi sõidu tühistamine viimasel hetkel. Ma väga vabandan Martini ees, kes sõidab Volkswagen Golfiga. Tellisin auto ära, et trenni sõita. Kahjuks tuli viimasel hetkel ette ootamatuid koduseid asjatoimetusi ja mul ei jäänud muud üle, kui sõit tühistada. Üldse on mul pidevalt Uberi juhtide ees piinlik – neil oodata lasta, sõitu tühistada, liiga väikest distantsi sõita…
