1. Putukajaht

Mul on siiani meeles isa aastakümnete tagune jutt mehest, kes hakkas sõidu ajal käega herilast autost välja ajama. Kõik muu ununes ja mitmed inimesed sellest olukorrast eluga ei väljunud.

Putukatel on halb komme liikuda väga kiiresti ja ootamatus suunas, mis tähendab juhile sihitut vehkimist ja ringivaatamist. Mida ohtlikum või hirmsam putukas, seda kõvem rapsimine. Eriti äkilised liigutused võivad tahtmatult läbi roolikäe muuta ka sõidusuunda.

Jääge seisma, eemaldage autost soovimatud kaasreisijad ja jätkake sõitu.

2. Salongis oleva kauba päästeoperatsioonid

Veepudel on tagaistme alla veerenud või laps nutab tagaistmel, sest ta mänguasi kukkus põrandale? Kui inimene hakkab seda ühe käega juhikohalt otsima, siis väga tihti juhtub see, et roolikäsi keerab koos kehaga, tahtmatult. Piisab paarist sentimeetrist, et sõiduk kalduks oma suunavööndist välja.

Taaskord on mul isiklik ja vägagi meeldejääv kogemus enda noorusest, küll mitte sõiduauto, vaid ratastraktoriga. Veepudel oli veerenud siduripedaali taha (kes traktoris on istunud, teab, et mahub ilusti). Kummardusin ja hakkasin seda sealt ära võtma.

Kaks sekundit hiljem olin kraavis ja sellises kreenis, et tundisin end kui purjetaja, ronides kabiini teise serva, et auto ümber ei kukuks. Hiljem oli vaja tõstukit, et olukord lahendada. Rõhk sõnadel “kaks sekundit”.

3. Kaardilugemine

Aina vähem kohtab roolirattale laotatud paberkaardiga seiklejaid, aga ega telefonirakenduses aadressi toksimine või sisse-välja suumimine oluliselt parem pole. GPS-lahendused on juhi abistamiseks. Sellest hetkest, kui nad ei tööta või on vaja uut aadressi sisestada, on tegu segavate elementidega ning tuleb peatuda.

Waze on on selles mõttes natuke skisofreeniline rakendus, et ühtepidi on väga hea, kui sind hoiatatakse, et teel on takistus või teeveerel on auto seisma jäänud. Teisalt aga, on alati keegi, kes selle info sinna sõidu ajal paneb. Ja vaevalt see alati kaasreisija on.

4. Söömine

Kui hakkab tekkima uni või tõesti on kõht tühi, siis ilmselgelt paar küpsist või kartulikrõps ei ole kuritegu ja seda on võimalik ka teha nii, et tähelepanu ja reageerimisvõime säilib.

Burger või pitsaviil enam ei ole, sest täiesti kindlalt keskendutakse siis toidule, mitte sõitmisele. Tuleb vaadata, et ketšup sülle ei kukuks, rooli toitu hoidva käega pöörata ei saa ja kui autol on veel manuaalkast, siis lähevad käiku põlved. Nii suurt nälga pole olemas, mis ei võimaldaks seda kiirtoitu parklas ära süüa.

5. Pildistamine

Kiire tunnustusvajadus ja endorfiinilaks meeldib kõigile. Me kõik tahaks olla sündmuste keskpunktis ja kohe jagada sõpradele Facebookis või Instagramis ilusat päikeseloojangut või ägedat autot, mis mu ees sõidab. Ja loomulikult pilte mõnest avariist, sest neid vaadatakse eriti palju.

Head pilti, millega oma sotsiaalmeedia kontot täita, ei ole võimalik sõidu ajal teha.

Keskenduda tuleb kadreerimisele, ühe käega hoides (telefoni)kaamera väriseb, seega roolimiseks tulevad appi põlved, siis juba on ju hea ka suumida. Ainult loll paneb pildi üles ilma filtrita, seega asume töötlema ja lisame ka vaimuka kommentaari.

Saate aru, eks, miks see ei toimi?

6. Iluprotseduurid

Siin on kaks ilmselgelt mehelikku tähelepanekut. Esiteks on ju meikimine peenmotoorikat ja täpsust nõudev tegevus ja kuidas seda on võimalik rappuvas autos teha?

Teiseks on ohtlikus olukorras teravate esemetega silma läheduses tegutseda küll viimane asi, mida teha tasuks. Kui üldine liiklusohutus pole esimene mure, siis mõelge sellele teisele punktile.

7. Aevastamine

See ei ole küll sihilik ja aevastust on raske vältida. Aga tuleb endale teadvustada, et maanteekiirusel aevastamine tähendab kümneid meetreid kinnisilmi sõitmist. Seetõttu tuleks raske nohuga või allergiahooajal nasaalselt tundlikumatel juhtidel olla ekstra ettevaatlik ning vastavad ravimid käepärast hoida.

Ka maanteeametil on käimas kampaania, mis teadvustab juhtidele kõrvaliste tegevustega seotud ohte. Loe sellest kampaaniast lähemalt!