Miks nii arvan? Jaanuar oli küll liikluses viimaste aastate raskeim, aga meie teedel ja tänavatel sureb aasta-aastalt vähem inimesi, kuid õnnetuste ja vigastatute arv püsib kõikumatult samal tasemel ning suurt hüpet paremuse suunas pole. Kõige traagilisem on, kui keegi kaotab liikluses elu, aga peame pöörame tähelepanu ka vigastatutele. Kui paljude õnnetuses osalenud inimeste elu on jäädavalt muutunud?

Tark auto tekitab petliku tunde

Juhiabidest pungil neljarattalised aitavad liiklejaid. Kuid on üks aga. Paistab, et mida uuem, turvalisem ja nutikam on auto, seda kehvemate oskustega on juht. Auto kompenseerib mingi piirini juhi puudujäägid, mistõttu ei pruugi roolikeeraja neist teadlik olla. Sõidukite areng annab justkui signaali, et ise enam juhtima ei peagi.

Lihtsustatult öeldes on kaasaegsed autod nagu lennukid, mis teevad ise suure osa juhtimisest ja piloot sekkub alles kriisisituatsioonis. Sõidukijuhid eksivad, kui arvavad samamoodi.

Möödunud kuu näitas, et juhid polnud tegelikult valmis „kriisideks“ nagu lumesadu, libedus ja halb nähtavus. Õnnetused muudab veel valusamaks see, et need ei lõppenud traagiliselt ainult juhtidele endale, vaid ka täiesti süütutele inimestele. Pahatihti ei tule juhiabidest sõltuv roolikeeraja enam toime, kui tehnoloogia enam aidata ei saa. Juhtimine on muutunud vaata et liiga kergeks ning juhile jääb tunne, et tal on aega tegeleda kõrvaliste tegevustega.

Nutiseadme näppimine pole enam kõrvaltegevus

Kas juhte on võimalik veel rohkem harida või oleme tipus, kust edasi ei ole minna? Pean silmas seda, et me jääme uutest ohtudest rääkides alati teiseks. Uusi tehnoloogiaid ja nutitegevusi tuleb niipalju peale, et vanemad, õpetajad ja politseinikud ei oskagi enam nende eest hoiatada. Kui me lapsi juba maast madalast ei õpeta, siis me ei suuda tulevastele ja ka praegustele liiklejatele seda arusaamist viia.

Sellest ei piisa, kui kordame lihtsaid hoiatusi stiilis „kõrvalised tegevused on out“. Kui kasvad üles nutimaailmas, siis kõik need seadmed ja uued tehnoloogiad ei ole enam kõrvaline tegevus, vaid põhitegevus. Kui telefoni näppimine on põhitegevus restoranis süües, bussipeatusesse kõndides, spordisündmust jälgides, siis ta on seda ka roolis.

Inimene on oma olemuselt selline, et kõik, mis teeb elu mugavamaks, võetakse kiirelt ja tagajärgi arvestamata või teadmata omaks. Liikluses saab see eluohtlikuks. Loomulikult jätkame ennetusega. Leian, et koolides peaks liikluskäitumisest rohkem rääkima.

Õnnetused jäävad juhtuma, kui autot juhib inimene

Võib-olla tõesti on lahenduse üheks osaks see, kui tulevased autod ei võimalda roolis nutiseadet kasutada või on telefonidel endil säärane funktsioon. Aga nii kaua kui selle kasutamine on vabatahtlik, pole suurt kasu oodata. Liikluses aitavad kiirusi alla saada just füüsilised muudatused, mitte pelgalt soovitused. Liiklusmärki saab eirata, aga teekünnist mitte.

Samas on igati abiks elektroonilised liiklusmärgid, mis võimaldavad muuta teelõigu piirkiirust: 90 km/h asemel hoopis 70 km/h. See peaks panema juhid mõtlema, miks on kiirus alla lastud, kas seal varitseb mõni oht?

Niisiis, autod on turvalised, inimesed paraku seda ei ole. Autod võivad olla nutikad ja targad, aga kui juht seda ei ole, siis ei pruugi sellest kasu olla. Kui tahame liikluses terveks ja ellu jääda, siis ikka ja jälle jõuame liikluskeskkonnani. Hüpe turvalisuse suunas saab tulla läbi liikluskeskkonna arendamise.

Mul on hea meel, et autod on turvalised. Samamoodi ei ole nutimaailm iseenesest saatanlik. Peame leppima sellega, et inimesed eksivad ja jäävadki eksima, aga teeme nii, et iga eksimus ei lõppe haiglaravi või surmaga. Õnnetused jäävad juhtuma, kui autot juhib inimene.

Mõtleme koos, kuidas inimesi paremini liiklusalaselt harida ja muuta meid ümbritsev (sõidukid, taristu) inimviga andestavaks.