Kirjelda, milles su lapsepõlve kirg peitus?

Kuna mu isa Raul ja tema paljud sõbrad Tallinna Taksopargist sõitsid rallit või rallikrossi ning meie maakodu on Vasalemma krossiraja lähedal, siis on auto- ja motosport olnud tähtis osa minu elust hetkest, kui ma end mäletan. Ma kasvasin kõikvõimalike rallide ja motovõistluste raja ääres. Seetõttu oli üsna loogiline, et umbes kuue-seitsmeselt ma hakkasin ajalehtedest-ajakirjadest välja lõikama ja vihikutesse kleepima pilte ja artikleid vormelitest, ralliautodest jne.

See kirg kasvas mingi hetk nii pööraseks, et siis kui teised lapsed õues mängisid, uitasin mina mööda võõraste majade pööninguid ja otsisin vanapaberit, mida ma siis tundide kaupa koos kääridega revideerisin. Tulemuseks on ca 50 kilo jagu maakodus tolmuvaid kaustikuid ja kladesid Juan Manuel Fangiost Toivo Asmerini ja Vello Õunpuust Juha Kankkunenini. Ajakirjadest ja brošüüridest rääkimata.

Sellega see kirg veel ei piirdunud. Mingitel aastatel ostsin ma taskuraha eest kokku kõik Eesti kioskites müüdud eesti-, vene- ja saksakeelsed ajakirjad, kus oli juttu F1-st või rallist. Kuivõrd sakslaste Rally Raicing avaldas iga hooaja hakul ka F1 tiimide postiaadressid, siis võtsin julguse kokku ning hakkasin neile kirjutama ja pilootidelt autogramme paluma. Sealt sai mu kirg veel ühe vindi peale.

Kui paljudele vormeli- või rallitiimidele kirju saatsid?

Aastail 1991-1994 saatsin ma kirja ilmselt kõikidele F1 tiimidele, kes toona tegutsesid. Kui F1 tiimidelt esimesed vastused pärale jõudsid ning ma sain õnnest ogarana aru, et see süsteem toimib, siis hakkasin kirjutama ka praeguse WRC rallitiimidele, toonase ringrajasarja DTM-i ja IndyCar’i meeskondadele ning veel paljudele, kelle aadressid ma kuskilt leidsin.

Kas said kõigilt vastused?

Vastuseid on kindlasti kordades vähem, kui kirju, mille ma teele panin. Ja ma aiman ka miks – mul oli vale taktika. Asi oli selles, et ma ei kirjutanud näiteks Ayrton Sennale suvalisel ajal, vaid alati enne tema sünnipäeva, mille ma olin kuskile kaustikusse pedantselt kirjutanud. Ma soovisin talle kirjas õnne ja palusin siis justkui muuseas autogrammiga fotot.

Kuid selle asemel, et kirjutada oma käega äge noore poisi kiri, pingutasin ma selgelt üle – ma saatsin kõikidele pilootidele alati ühe ja sama kirja, mille ma lasin arusaamatul põhjusel oma sõbral tõlkida väga peenesse inglise keelde. Lisaks vormistasin selle veel ranges ärikirja stiilis ja trükkisin alati laenatud trükimasinal ümber, ainult alla panin oma allkirja. Olgem ausad, no see ei tundunud väga 13-14 aastase poisi kirja moodi. Ilmselgelt arvati, et ma olen mingi Ida-Euroopa suli, kes lapse nimel üritab kullahinnas autogramme välja meelitada.

Aga kolme-nelja aasta jooksul, mis ma selle kirevormiga tegelesin, tuli vastuseid siiski umbes 30. Kahjuks on ports neist tänaseks kuhugi kadunud või nii ära pandud, et ma ei leia neid üle 25 aasta hiljem enam üles.

Kui kaua pidid vastuseid keskmiselt ootama?

Arvestades, et ma alustasin kirjutamisega aastal 1991, kui Soome helistamiseks tuli tellida keskjaamast kõne, mis sulle järgmiseks õhtuks koju suunati, siis oli üsna loomulik, et mõnda kirja tuli oodata lausa kuid.

Milline kiri on kõige paremini meelde jäänud?

Ikka kõige esimene. 1991. aastal oli F1-s selline meeskond nagu Leyton House, neil olid väga ilusad helesinised vormelid. Nende vähetuntud piloodil Mauricio Gugelminil oli just sel ajal sünnipäev, kui ma oma kirjutamisega alustasin. Ja kohe ka näkkas. Mul on siiani meeles see koolipoisi pöörane joovastus, kui ma leidsin postkastist esimene kirja F1 tiimilt. Õnneks see tunne püsis kuni viimase kirjani umbes 1994. aastal, mil ma keskkooli lõpuklassi jõudes väga enam ei jõunud oma kirega tegeleda. Ja eks tulid ka teised huvid.

Tõsi, erilises ekstaasis olin ma siis, kui saabus pakk Benettoni vormelitiimilt, kus sel ajal sõitis minu lemmik Nelson Piquet. Panderollis oli igasugu fänninodi ja brošüüre, mille üle ma olin muidugi ülimalt õnnelik, kuid kahjuks Nelson Piquet’i suur poster oli trükitud autogrammiga. Juba toona oskasin ma hinnata originaal ja trükitud autogrammi kullaproovide erinevust ning see paratamatult kurvastas noort võidusõidufänni, sest selliseid plakateid ilmus juba ka Eestis müüdud ajakirjades ja seetõttu ei olnud selles midagi erakordset.

Kahjuks see oli F1 tiimide puhul üsna tüüpiline praktika – olgugi, et ma sain lõpuks nii Alain Prosti, Ayrton Senna, Nigel Mannselli, Emmerson Fittipaldi ja mitmetelt teistelt ässade autgrammid, olid ka need plakatitele trükitud. Erinevalt näiteks autoralli kuningliku klassi meeskondadest, kes saatsid mulle alati oma sõitjate originaalautogrammid, Carlos Sainz seejuures nimelise pühendusega.