Teooriaeksamil kaovad ära ajuvabad küsimused

Minagi põrusin riiklikel teooria- ja sõidueksamitel. Mõlemaid pidin kaks korda sooritama, et need läbida. Teooriaeksami puhul mingit närvi sees ei olnud, kuid keeruliseks osutusid paar tehnilist küsimust, mida ma ei olnud õppeprotsessi ajal kordagi silmanud.

Läbikukkununa vaatasin kõiki küsimusi uue pilguga ja veendusin, et teooriaeksami küsimused on ajast ja arust. Seal küsitakse autot puudutavaid tehnilisi küsimusi, millega suure tõenäosusega ei ole enamik autojuhte kunagi kokku puutunud või jääb see aeg kuhugi aastakümnete taha.

Tänapäevaste autode puhul ei pea juht igasugu pisidetaile teadma. Piisab sellest, kui juht mõistab, et armatuuris süttinud punane tuli tähendab midagi halba.

Õnneks on maanteeamet saanud sellest aru ja korraldab peagi hanke, millega tellitakse uued küsimused, kus jäävadki alles vaid kõige elementaarsemad ja vajalikumad tehnilised küsimused.

Sõidueksamil uudne lähenemine ja harjutused

Suur muudatus tehakse ka sõidueksamite juures, mis lihtsustab protsessi ja mille tulemusena on arvatavasti eksamil põrujaid peagi praegusest kordades vähem. Näiteks hakatakse eksaminandi autojuhiks olemist hindama praegusest hoopis teistmoodi.

Eksamineerija vaatab eksami vältel, kui kindlalt ja oskuslikult saab eksaminant roolis hakkama. Enam ei loeta kõiksugu pisivigu vigadeks. Julgen kindlalt väita, et põrusin oma esimesel sõidueksamil närvi pärast.

Kartsin, et teen iga manöövriga midagi lubamatut ning seetõttu otsustasin, et igast käiguvahetusest, pedaalivajutusest või muust tegevusest teavitan eksamineerijat valjuhäälselt. Seda tehes kadus aga tähelepanelikkus ära.

Kui ma oleks teadnud, et kõiki pisivigu ei loeta vigadeks, vaid arvestatakse üldist hakkamasaamist, oleksin end märksa vabamalt tundnud.

Veidi ka uutest harjutustest, millest saab detailsemalt lugeda siit. Kujutate ette, et külgboksi sooritades ei ole katsete ja manöövrite arv piiratud? See on lausa lust ja lillepidu. Proovi, proovi ja proovi veel. Peaasi et jõuad ajalimiidi sees vajalikud harjutused sooritatud.

Uued harjutused värskelt läbinuna on mul kindel veendumus, et enam ei ole ühelgi eksaminandil põhjust eksami ajal end närviliselt tunda. Kogu protsess on väga inimkeskseks ja sõbralikuks tehtud.

Kiidan maanteeametit uute ja avatumate lähenemiste kasutuselevõtu eest.

Kuidas ma rehvi vahetan ja õli lisan

Kuigi olen uute eksamite osas väga positiivselt häälestatud, siis leian, et maanteeamet peaks sõidueksamitele lisama veel paar harjutust juurde. Olen ka enda tuttavate puhul kuulnud, et mõni neist ei teadnud pärast juhilubade kättesaamist, kuidas autot tankida. Rääkimata keerulisematest asjadest nagu rehvivahetus.

Mõtlesin sellele juba autokooli ajal, et miks ei sisalda eksamid või kas või õppeprotsess neid vajalikke teadmisi. Auto kapoti alla ju vaadatakse, aga sedagi vaid loetud sekunditeks. Rehvivahetusel on näiteks tungraua asetus väga oluline. Sellest aga ei räägita ja eeldatakse, et see tuleb loomulikust intelligentsist.

Võtame veel ühe näite: õlivahetus või õli lisamine. Neist esimest protsessi ei tee tänapäeval keegi ise ning õli lisamisega ei saa ka paljud hakkama. Taaskord näide elust enesest, kus armatuuris hoiatust nähes hakkas autojuht õli lisama selle toru kaudu, kust saab õli taset mõõta. See on aga väga vale koht õli lisamiseks.

Lisaks sellele, et autoga on väga lõbus ja lahe sõita, siis peaks riik mõtlema ka sellele, et teedele lubatud autojuhtidel oleks mõningaid elementaarseid teadmisi.

Loodan, et maanteeamet on sellele mõelnud ning 2020. aastal saame juba rääkida sellest, et sõidueksami osaks on auto tankimine, aknapesuvedeliku lisamine, rehvivahetus, rehvide pumpamine, rehvirõhu mõõtmine, õli lisamine või midagi muud analoogset.