Ma panin ikka täiega mööda

Igatahes, algaja juhi soovituste aluseks oli, et käigukast peab olema automaat ja autol peavad olema parkimisandurid. Kindlasti kohe. Minu enda ilmatuma targas peas tundus see nii pagana loogiline, sest miks peaks algaja, kelle liigutused liikluses ei ole veel lihasmälus sees, omale veel ühe lisakangi ja -pedaali saama?

Samuti, kui on olemas väga hästi toimiv elektrooniline juhendaja, mis karjub või näitab parkimisel lausa pilti, siis kasu saavad sellest kõik – kaasliiklejad, kindlustusseltsid, abi- ja kooselud. Vaid keretööde firmad peavad kaotajate lauas kartulisalatit nokkides uusi äriplaane koostama.

Aga – ma panin ikka täiega mööda! Vähemalt Facebooki kommentaariumi järgi. Seal leiti pea ühehäälselt, et algaja juht peaks ikkagi enne õppima manuaaliga sõitma ja anduriteta parkima, muidu ta ei saagi seda kunagi selgeks.

Õppima peab vastu teist autot sõites

Vabandust, aga mida selgeks? Sõitmist tehnoloogiaga, mis on varsti kadunud või ilma abita parkimist, kuigi see abi on varsti igas autos?

Ma järeldan siis, et on palju inimesi, kellel pole mitte midagi selle vastu, et parklas harjutab keegi algaja juht nende autode vahel parkimist. Vastu teist autot käiv raksakas on palju parem õpetaja kui piiksuv andur. Kõrvalseisja uksele tagurpidi väljatagurdamisel tehtud kriips, mida tegija ei pane võib olla tähelegi, aitab kahtlemata rohkem kui pilt ekraanil.

Andurid ei ole mingi ulmelahendus

Parkimisandurite ja -kaamera tehnoloogiad ei ole mingi müstiline “isejuhtimine ja robotid”, mida ei saa veel niipea usaldada. Vastupidi, need on nii valmis ja toimivad asjad, et minu arust peaks tegemist olema kohustusliku varustusega igal uuel autol. Ja see võimaldaks omakorda kindlustusel hindu langetada, sest parklakahjude arv väheneb kordades.

Ma olen mitu päeva püüdnud aru saada, miks peaks algaja juht ilma anduriteta paremini parkima õppima ja ma lihtsalt ei saa aru. See on ju nagu kaasreisija, kes seisab väljas ja näitab käega, kui palju veel tagurdada võib. Selle protsessi käigus õpib inimene oma auto mõõte ja pöörderaadiust tundma ja lõpuks saaks ka anduri rikke korral pargitud.

Sureva tehnoloogia korin

Manuaalkast on surnud. Jah, neid toodetakse praegu ja tehakse seda veel pikalt ning veelgi pikemalt jääb see sõiduentusiastide pärusmaaks.

Samas pole tavainimesel enam ühtegi loogilist põhjendust osta käsikangiga autot – vastupidavuses pole vahet, kütusekulus on seis pigem automaadi kasuks ja see, et libedal teel juhitavuse kaotamisel õnnestub manuaaliga vigurdades lihtsamini kontroll taastada – nojah, see on selline julgustav asi, mida uskuda, aga reaalselt ei saa sellega keegi hakkama.

Ma olen vähestes asjades nii kindel olnud

Algaja juhi autos peaks kindlasti olema automaatkast ja parkimisandurid. Punkt. Ma olen selles arvamuses nii kindel, et siia ei järgne isegi tüüpilist “noh, eks muidugi oleneb ka inimesest ja olukorrast ja…”. Ei olene, mitte millestki. Kõigi jaoks on liiklus palju turvalisem, kui ebakindlat juhti aitab toimiv automaatika ja elektroonika. Kuidas üldse teisiti saab arvata?

Lõpetuseks video, mis näitab kuhu parkimistehnoloogia kallimatel autodel jõudnud on. Natuke veel rabe aga näitab, et andurid on juba nii iidne lahendus, et peaks olema igal autol.